Vambola Paavo: kellele kuulub raudtee?

FOTO: TPM

Tartu võlgneb paljuski oma arengu raudteele. Rööbastee jõudmine siia 19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel ning raudruuna peatumine ajaloolise vaksali ees tähendas impulssi toonasele elule.

Nõukogude aeg tõi linna serva laokompleksid ja haruteede ehitamise ning tekkisid tööstusraudteed.

Aastakümneid hoiti neid korras ja ülesõidukohti remonditi regulaarselt. Ei kuulnud, et Betooni või Näituse tänava ülesõidukohas oleks keegi autot lõhkunud või rehve ribadeks sõitnud. Praeguses Tartus on see tegelikkus.

Sageli Betooni tänaval liiklejad kiruvad sealset ülesõidukohta ning püüavad võimaluse korral seda vältida. Riigiraudteele kuuluv ülesõidukoht on korras, ülejäänud kaks haruteedel olevat jäävad aga unustusehõlma.

Talv suurendas löökaukusid ja on tõstnud relsid ohtlikult kõrgele. Teravad servad on nagu vahe habemenuga, mis kummid läbi lõikab. Käib justkui õnnemäng: kas käib pauk või mitte.

Lõhkusin minagi möödunud suvel sealkandis oma uue auto rehvi.
Kohale saabus politsei, sündmuskoht fikseeriti, tehti pildid ning esitasin kahjunõude linnavalitsusele. Valitses tükk tühja vaikust ja siis teatas ametnik Rein Haak, et see polegi linna hallatav territoorium.

Kuulub hoopis erafirmale ja ajagu ma asju nendega. Erafirma minuga ühendust ei võtnud ja nii ootan tänaseni, millal asjamehed ärkavad või hakkavad häält tegema.

Betooni tänav peaks olema hoopis eelisseisundis, sest sealtkaudu käib bussiliin Tähtvere ja Veeriku linnaosa vahel, kaubavedu A. Le Coqi ladudest ning sõidavad raskeveokid.

Erafirmale kuuluva raudteeharu ületamine on nagu slaalomisõit. Suuremate aukude vältimiseks auto säästmise nimel olen valinud sagedasti vastassuunavööndi. Tiheda liikluse korral pole see kahjuks võimalik.

Pealegi on liikluse seisukohalt tegu ohtliku ettevõtmisega, mis võib kaasa tuua sekeldusi politseiga. Õnneks leidub nendegi seas arusaajaid, kes olukorda mõistes vaid kaastundlikult noogutavad.

Üks patrullekipaaž soovitas mulle lihtsalt nii kaua trummi taguda, kuni asjad hakkavad liikuma. Nemad saavad omalt poolt kaasa rääkida ja toetada. Nüüd loodangi nende abile!

Betooni tänava raudteeharud kuuluvad firmadele Kemo­tar ja Levadia. Mõlemast kedagi telefonitsi tabada ei ole õnnestunud.

Ükskõiksust tajudes kerkib õigustatult küsimus: kas Tartu linnavõimul on piisavalt mõjutusvahendeid, et eraettevõte teeks endale kuuluval raudteeharul asuva ülesõidukoha nõuetekohaselt korda ja lõpeks autode lõhkumine. Vaja on vaid paari koormat asfalti ja teerulli!

Betooni tänav on Tartu loodepoolne värav, paljud Tallinnast või Pärnust tulijad saavad esmatutvuse linnaga koos ehmatusega just siin. Hiljuti maamessile saabunud presidentki sai täiega tunda Betooni ülesõidukoha valusid ja võlusid. Heade mõtete linnas võiks aga tänavate olukord olla parem kui suures pealinnas.

Tagasi üles