Kirjanik Aarne Ruben meenutab värskes Õpetajate Lehes Jaan Krossi osaliselt memuaarse koega romaani «Mesmeri ring» ning räägib akadeemilistest tudengiorganisatsioonidest minevikus ja tänapäeval.
Aarne Ruben: Eesti neiu, astu naiskorporatsiooni!
20. oktoober 2013, 17:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need uudised tulid peaaegu korraga: kogenud võitleja Baruto on jõudnud koju, et asuda siin lehmi kasvatama, ja vene rahvale Ülemistel nalja teinud penoplastist ülemvanake on kohe pärast šõud visatud garaaži katusele, kus ta surnukirste meenutavad osakesed tuulduvad. Näeme, et stepirahvas jätab oma sümbolid maha kohe, kui need on otstarbe täitnud: nii pandi ka Mamai kurgaani ja rändhõim kihutas sealt kohe edasi. Stepirahva eesmärk maastikul on massiliselt vallutada, vanad märgisüsteemid hüljatakse, nad korjatakse robinal kokku ja jäävad kuuri katusele tuulduma.
Hoopis teistsugune on metsavööndi paikse põlluharija psüühika. Seal käib kangelane omale seitsme maa ja mere taga kuulsust hankimas, saabub aga siis võiduga tagasi ja näeb, et tare ja vana emake on ikka alles. Otsekohe ajab ta vana karja söödale, vaatab, kes sealt alles on, millist tõugu on lehmad ja milline karjakasvatuse «sisteem» on kodumaal maksev – ja tegutseb edasi. Ta on sadu aastaid (tavaliselt kuni viimase nälja või katkuni) paikselt ühte tallu juurdunud ja ei oska enam oma kodutanumata eladagi.
Vanasti tulid niisugustest elujõulistest taludest ülikoolilinna värvikandjad: näiteks EÜSi, korporatsioonide Sakala ja Filiae Patriae liikmed. Noorliikme isamaalisusele oli vaja käendajat, kelleks rebaseks löömise käigus sai akadeemiline isa. Isa jälgis, et noore inimese mõtted ei liiguks enamlikkudele radadele, et ta rapiiri hoidev käsi oleks kindlalt kolme püha värvi teenistuses. Et noor oleks kõigiti isamaaline: ja mida kaugemale ajalukku, seda raskem oli hoida rahvuslust, see oli seotud eneseohverdusega. Sellesama vaimustuse käigus astusid EÜSi liikmed Vabadussõja puhkedes rahvaväkke in corpore ja samades tingimustes tegutsesid Jaan Krossi «Mesmeri ringi» (1995) tegelased. See tähendas, et paikne põldu hariv metsarahvas hoolis oma tulevikust.
Akadeemilised isad käendasid noorema liikme laenu ja hoolitsesid mõnikord ka nende töökoha eest, aga kui rahvusaadete eest tuli maksta, siis pidi minema ja korda saatma absoluutset. Seda võiks võrrelda broileritega, kes küll koguvad puurides rasva, aga kui tuleb jalad ees tootmisliinile minna, siis ka lähevad. Just sellist olukorda kujutabki Jaan Krossi «Mesmeri ring». Sisu on lühidalt öeldes järgmine.
Noored inimesed õpivad hoolsalt, aga peagi on kogu maa valet ja valskust täis, nagu praegugi kipub olema. Ainus, mida noored suudavad, on vana ühiskonna sümbolid varjule viia, luua ühtehoidev võitlusrühm, midagi eesti noore kaardiväe taolist. Nüüd aitavadki akadeemiliste isade korraldatud pingelised ettevalmistusperioodid ja rebaseaegadel omandatud tarkused. EÜSi sisemine korraldus vastandub teravalt okupantide organisatsioonidele ja mõtlemisele. Kuna vallutav ja vallutatav ühiskond ei haaku üldse, tekib seltsi ühel liikmel, Indrek Tarmal, idee kaitsta vallutatavat ühiskonda uute isandate mõõdupuude järgi Lenini ja Stalini tsitaatidele tuginedes. Ülejäänud üliõpilased, ka naiskorporandid, loovad talle saateansambli EÜSi siseinfole tuginedes ja viivad varjule need professorid, keda uus võim enim ähvardab.
Sarnaselt minu vanaisaga langes Indrek Tarma Siberi vangilaagris rahva parimate poegade keskel. Aga kui minu vanaisa jättis oma elu Sevurallagis, kus hoiti kinni 443 eestlast, siis Tarma prototüüp Andres Raska langes Vjatlagis, kus oli vangistatud 134 eestlast. Minu vanaisa kõrval langes Eesti riigitegelasi ja kindlasti ka auväärseid EÜSi vilistlasi. Eestlased võõras mullas olid segamini, läbisegi ametikandjad ja eraisikud, kõigi huulile kivistunud tahe, et nende järeltulijad kunagi võõraid võimusid ei teeniks.
Perekonna minevikuga seoses meenub ka mälulõiguke rahvusülikooli aastapäeva tähistamiselt Toomemäel 1. detsembril 1996, mil Toomkiriku varemete juurde kogunesid Amicitia ja Filiae Patriae esindajannad, laulud suul. Noored tüdrukud, puhtad värvid, puhtad hääled – nagu isamaa tulevik, kelle olemasolust vaimuvallast vaatavad vaprad Eesti vanemad teada ei saanudki. Siis jõudiski mulle kohale soovitus: Eesti neiu, astu naiskorporatsiooni!