Eesti raha maandus bensiini ja verega

Lendur Nikolai Veelmann on 1920. aasta 11. veebruari õhtul valmis esimeste Eesti Wabariigi markadega Soomest Tallinna poole lendama. Foto: Johannes Tilga erakogu

Postimehe 1920. aasta 9. veebruari numbri esilehekülje viimase veeru sabas on sõnum «Esimene postiaeroplaan Tallinnast Helsingi». Tolle esmaspäevase lehe lugeja saab teada, et laupäeva hommikupoolikul sõitis Tallinnast esimene Eesti postiaeroplaan Soome. Lennuk võtnud umbes 10 puuda posti kaasa ja kuuldavasti oli veel kaks aeroplaani teda saatmas olnud.

Kirjas on, et homme, teisipäeval, pöörduvad aeroplaanid Tallinna tagasi. Postivalitsus mõtleb edaspidi kallist õhuühendust ainult talviti kasutada, kui jääolud laevaühendust ei võimalda.

Selle Eesti esimese postireisi tegid meie sõjaväe lendurid. Eestlastel oma kodudes polnud siis aimugi, et see reis kujunes omamoodi kangelasteoks. Õhusõit täitis oma ülesande, kuid lõppes lennukatastroofiga, milles asjaosalised oleksid äärepealt oma elu kaotanud.

Alles kümme aastat hiljem pajatas Jüri Lossmann, kes oli «Eesti vabariigi alguses Soomes käskudetäitjaks ametnikuks Eesti sõjaväe esindaja juures», ajakirja Kaitse Kodu! lugejatele toonastest seiklustest üksikasjalikumalt.

1919/1920. aasta talv oli väga vali. Soomes näitas kraadiklaas 32 pügalat alla nulli. Jäälõhkuja tegi küll paaril korral katset Tallinna pääseda, kuid pidi jääle alla vanduma. Telefoni teel polnud aga võimalik kõiki riigiasju ajada.

Soome raha järele

Eestis Vabadussõjas võitlesid kõrvuti Eesti sõduritega ka Soome sõdurid, töötasid ametkonnad, kuid puudusid rahamärgid, millega töövaeva tasuda. Rahamärke ehk võlakohustusi, nagu neid tol korral nimetati, oli Eesti Ajutine Valitsus tellinud Soomest. Nüüd tuli need sealt kiiresti ära tuua.

Jüri Lossmann kavatsenud Soomest koguni hobustega üle mere tulla, kuid ei saanud kedagi küüdimeheks. Kardeti, et meri võib paiguti lahti olla.

7. veebruaril 1920 sai Lossmann teada, et Tallinnast on Helsingisse väljunud kolm Eesti lennukit. Esimesel tugevajõulisel lennukil lendas kaitseväe lendur Nikolai Veelmann ja teisel kahel Briti lennuinstruktorid, kellega olid kaasas Eesti lendur kapten Jüri Ots ja insener Teimann.

Lendur Veelmannil oli lennukis kaasas esimene Eesti ametipost, mis Tallinnast Soome saadeti, et see sealt Rootsi, Inglismaale ja Taani edastataks.

Lennukid maandusid Helsingi külje all merejääl. Briti lendurid lendasid sealt edasi Sandhamina lennujaama. Veel­­manni DH 9 aga õhku tõusta ei suutnud. Appi kutsuti Soome sõdurid. Nende nõul ja jõul toodi rannast suured kivimürakad, mis seoti lennuki külge, et üha valjenev tuul seda uppi ei paiskaks. Lennuk jäigi ööseks merejääle Soome sõdurite valve alla.

Järgmisel päeval kulus kahel Soome lennumehaanikul tunde, et Eesti lennuki mootor tööle saada. Lõpuks võis Veel­­mann oma kahele teekaaslasele Sandhamina lennujaama järgneda.

Meeletu tuul viis lenduril mütsi peast. Kaasa tulnud Lossmann kaitses oma kinnastatud kätega lenduri pead ja soojendas tema kõrvu. Lennujaama maandumisel lõi tuul lennuki pöörde ajal tiibade alla ja lennuk kandus jaamast eemale.

Sandhaminas uuriti Veel­­manni lennukit ja avastati viga, seal «õgvendati ka telg, mis maandumisel oli kõveraks kooldunud». Jäädi tagasisõiduks sobivat ilma ootama.

11. veebruaril kella 17 paiku ilm selgines. Lossmann helistas Helsingisse Eesti saatkonda ning palus posti- ja rahapakid lennuki peale tuua. Veelmanni lennukisse paigutati 27 miljonit Eesti marka. Kaheistmelises õhusõidukis oli lenduri seljatagune pagasit täis. Lossmann mahtus vaevu pakkide vahele.

Kõik kolm lennukit tõusid õhku: Veelmann ees, teised järel. Tuul olnud kogu aeg vastu. Varsti olid aga kaks lennukit silmist kadunud.

Tallinna jõuti ühe tunni ja 10 minutiga. Aerodroomi suunas lennates polnud märgata, et seal oldaks lennuki vastuvõtuks valmis. Lennuk tiirutanud mitu korda linna ja aerodroomi kohal. Lõpuks siiski nähti lõket ja suitsu.

Bensiin ja veri

Veelmann hakkas maanduma. Lossmannile tundunud, et see on hoopis allakukkumine. Käinudki suur raksatus. Lennuk oli kuskil kiviaia ääres ja pooleks murdunud. Terav valu rindkeres, püüdis Lossmann pakkide alt välja pääseda.

Pea alaspidi rippuva ja koriseva lenduri leidis ta rusude vahelt. Lossmannil ei õnnestunud meest rusude vahelt kätte saada. Suust verd pühkides läks ta abi otsima.

Meelemärkuseta Veelmann viidi Juhkentali sõjaväehaiglasse. Lossmann ei unustanud posti- ja rahapakke, mis talle lennukatastroofis kaitsepolstriks osutusid. Järgmise päeva hommikul andis ta õhuposti valitsuse esindajatele üle.

Lennuki allakukkumise asjus alustati juurdlust. Süüdi Eesti esimese õhuposti kullereid ei mõistetud. Tallinna ja Helsingi vahel valitses sõjajärgne segadus. Soomes ei olnud Eesti lennuki teeleasumisest võimalik teatada, sest õhtu kella üheksani puudus Helsingil Tallinnaga ühendus. Ja nii ei teatudki Lasnamäel lennukit oodata ja selle vastuvõtuks valmis olla.

Kaks lennukit, mis lennul silmist kadusid, olid pöördunud halveneva ilma pärast Soome tagasi.

Rahvusvaheliselt tuntud sportlane, maratonijooksja ja olümpiahõbeda pälvinud Jüri Lossmann on hiljem võtnud ajaloolise postilennu kokku nii: «See lend, mis küll õnnetult lõppes, pani siiski aluse esimesele Eesti õhupostile ja üldse esimesele Eesti-Soome vahelisele lennuühendusele, sest varem polnud kummagi maa lennukid üksteist külastanud... Raha toimetasime ka kohale. Oli veidi bensiiniga niisutatud nagu Veelmann.»

Pimeduses Veelmanni puudutades arvanud Lossmann, et lenduri riided on verest märjad.

Võta teadmiseks

Teatmeteose «Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika» I ossa on see sündmus teiste 1920. aasta sündmuste reas talletatud sellises sõnastuses: «7. veebr. Eesti tsiviillennunduse algus: Eesti lennuk, kaheistmeline De Havilland D.H.9 viib esimest korda posti Tallinnast Helsingisse. Lennuühendus Tallinna ja Helsingi vahel kestab 14. apr-ni, laevaliikluse alguseni.»

Eesti lennuposti 90. sünnipäeva auks koostatud väljapanek Eesti Postimuuseumis Tartu vanas postimajas pühendab sellele missioonile palju tähelepanu.

Näitus põhineb suuresti Vambola Hurda (1926–2008) kogul. Too väliseestlane on kaua ja põhjalikult uurinud Eesti posti ja filateelia ajalugu ning loovutanud lõpuks oma arhiivi kodumaale, Eesti Postimuuseumile. Põhiliselt tema Eesti postiajaloo kogu ja tartlase Johannes Tilga foto- ning tallinlase Felix Laupmaa margikogu põhjal ongi Eesti lennuposti juubelinäitus koostatud. Näituse kuraatorid on Helve Schasmin ja Ants Linnard.

Meie kultuuriasutused muuseumid teevad tänuväärset valgustustööd, näidates praegusele edasi pürgivale põlvkonnale, et iseseisev Eesti riik sündis ja arenes inimeste argipäevastes kangelastegudes. Oma kättevõidetud rahvusriigile tuli põhi alla panna.