Kui president Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves astusid vabariigi aastapäeval Vanemuise kontserdimajas kätlemistseremoonia ruumi, lõi neile ninna värske salati lõhn. Kas läheb kohe söömiseks?
Salat üllatas pidulisi ja loomapargi asukaid
Suupisteteni tuli veidi oodata. Isuäratavat lõhna tekitas pidupäevane ruumikujundus.
Tallinna Linnateatri peakunstnikule Iir Hermeliinile oli turgatanud pähe mõte kaunistada nii teatri- kui ka kontserdimaja kontsertetenduseks ja presidendipaari vastuvõtuks salati- ja maitsetaimedega.
Idee sobis ka Vanemuise peakunstniku ülesannetes Maarja Meerule ja presidendi kantseleile.
«Vabariigi aastapäeval räägitakse aasta olulistest teemadest,» selgitas Hermeliin. «Ka kujundus peab peegeldama seda, mis on aasta jooksul olnud ja mis on praegu oluline: tervislikkus, kokkuhoid, taaskasutus, raiskamise lõpetamine. Sealt see kujunduse idee tuli.»
Luunjas tegutseva Grüne Fee aednikud olid nõus kasvatama mitu tonni salatit ekstra vabariigi aastapäeva suursündmuse kujundajatele.
Ehtne lõhnav rohelus võttis vastu Vanemuise teatri peauksest sisenevad külalised, keda oli umbes 850.
Salatine värskus püsis neil silme ees ka teatrisaalis, kus president pidas pooletunnise kõne, seejärel mõistagi kätlemistseremoonial, aga ka kontserdimaja fuajees ja tantsimiseks istmeridadest tühjendatud kontserdimaja saalis. Mis aga saab hiljem sellest heast-paremast?
«Mõtlesime pikalt, mida teha mahekasvatatud maitsva rohelusega,» ütles Hermeliin. «See kõik liigub Elistvere loomapargi loomade toidulauale.»
Eile hommikul tundsidki Elistvere karvased asukad aastapäevarohelusest mõnu. Loomapargi juhataja Sirje Saul arvab, et kolme päevaga saavad metsloomad värske kraamiga hakkama. Eriti piisonitel on suur isu, ja neid on kuus.
Taaskasutusse lähevad ka mituteist ehtsat kuusetümikat, mis rippusid vabariigi aastapäeva kontsertetenduse ajal Vanemuise teatrimaja laval. Juba järgmise nädala laupäeval esietendub lastemuusikal «Nukitsamees», kus metsal on kanda suur osa.
Kuuskede esimesel ilmumisel olid seadnud Eesti Draamateatri näitleja Uku Uusberg ja Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhataja Ando Kiviberg nende vahele laulma, liikuma, pilli mängima ja näitlema muusikuid ja näitlejaid.
Minevikku, olevikku ja tulevikku kehastanud vapilõvide näitemängulise osaga ühendatud eeskavas oli eesti, handi, senegali ja vene rahvaviise.
Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ja Viljandi muusikakooliga seotud esinejad laulsid ja astusid kuulajate ette mitmes kollektiivis. «Sarveloos» tuli lavale ka kandlemängija ja -pedagoog Elo Kalda, kes hiljem, kätlemistseremoonia ajal mängis peaaegu ühtejärge tunni.
Oma osa andsid ka laulja Vaiko Eplik ja pianist Kristjan Randalu, Sven Grünberg ja tema ansambel, kus soleeris vokalistina Sandra Nurmsalu, Senegali päritolu koramängija Solo Cissokho.
Rahva sulatas üles balalaikavirtuoos Aleksei Arhipovski, kes pistis oma esinemise lõppu ka motiivikese nõukaaegsest populaarsest Issaak Dunajevski laulust «Suur ja lai on maa...».
Seejärel kõlasid veel Timo Steineri «OP-i variatsioonid» (autor klaveril, oboemängija Riivo Kallasmaa, tšellokvartett C-Jam, Viljandi noorte sümfooniaorkester Bert Langereri dirigeerimisel) ja Pärt Uusbergi «Ilus ta ei ole» (autori dirigeeritud kammerkoor Head Ööd, Vend). Kolmveerandtunnine kontsert oligi otsas.
«Meie eesmärk oli teha vabariigi aastapäevaks ilus kontsert, mis inimestele korda läheks,» ütles kontsertetenduse kunstiline juht Ando Kiviberg. «Tehniliselt oli see tohutult keeruline.
Tahan väga kiita Vanemuise rahvast, kes tegi imet.»
Peagi algas kontserdimaja saalis avavalss ning fuajees suhtlemine veini ja suupistete saatel. Peole pani punkti kodanikualgatus, mida ürituse stsenaariumisse ei olnud kirjutatud.
Kui Tarmo Leinatamme dirigeeritud Vanemuise orkester oli kell 22.45 kontserdimaja laval pillid kotti pannud ja lava taha kadunud, tõmbas saali tagumises nurgas lõõtsa põlvedel lahti Tarmo Noormaa.
Paarkümmend viimast peolist asusid võtma peost viimast. Nende hulgas keerutas tantsu mullu augustis Seto Kuningriigi päeval ülemsootskaks valitud Õie Sarv.
President ja tema abikaasa tänasid samal ajal saalis kelnereid-ettekandjaid ning tegid nii nende kui ka kontsertetenduse juhtidega ühispilti. Kui vabariigi esipaar kell 23.20 kontserdimaja trepist salati järele lõhnavasse kätlusruumi laskus, et peolt lahkuda, algas saalis seto laul.
Ülemsootska leelotas sellest, kuidas ta sai kutse presidendi vastuvõtule ja kuidas tal ei olnud võimalik oma meest kaasa võtta, sest too on mulla all, ja kuidas ta käis haual kõnelemas ja kuidas ta sai oma poja endale saatjaks, mille eest ta tegi laulmise ajal ka pojale mitu sügavat kummardust.
Senegali muusik, must kui öö, plõgistas seto laulule sõrmedega rütmi kaasa ja tundis peost suurt, silmaga nähtavat rõõmu.
Filmimees, riigikogulane
Ma arvan, et eeskava oli suurepärane, ma ei oleks uskunud, et Viljandi kultuuriakadeemia ja Viljandi linn, kus ma olen sündinud, suudab sellise kavaga välja tulla. See oli tõesti meeliülendav.
Mitme kolleegiga oleme ka juba rääkinud, et oleks oodanud natuke rohkem särtsu ja et lõvidel ei olnud piisavalt rolli. Kui vene balalaikapoiss inimeste meeli üles küttis, miks siis lõvi nii ükskõikseks jäi – kas see oli natuke diletantlik või tahtlik?
Laine Jänes
Kultuuriminister
Minu meelest oli väga meeleolukas kontsert oma Lõuna-Eesti või Liivimaa või Mulgimaa toreda kiiksuga: lõvid Eesti metsas, külalised Senegalist, Venemaalt ja hollandlane dirigendiks.
Minu meelest näitas see kõik, et me võiksime olla oma elus, just olevikus rohkem avatud, et me hoiame oma kultuuri, aga me ei kapseldu sellesse, vaid me avame oma südamed teistele kultuuridele. Ja nagu näha, need teised kultuurid tekitasid saalis kõvasti elevust.
Muusikaprodutsent
Ma arvan, et kontserdiosa kajastas väga hästi meie juuri – põlispuud, metsarahvas... Eeskava oli muidugi nagu Viljandi folk, ja ma ei lootnudki midagi muud, see oli väga sobiv selleks puhuks.
Viljandi folgilt tuntud balalaikavirtuoos, kelle rahvas võttis väga kuumalt vastu, ja koramängija, see must mees, kes tuli meile tegelikult Norrast, näitasid, et meil käib ka integratsioon.
Eeskava lavakujundus mõjus loomulikuna, inimesed olid nagu seenekesed puude all. Ruumide kujunduses salat on minu meelest väga andekas, looduslähedane ja ilus.
Imeravitseja
Eeskava oli väääägaaaa iiiiluuuus. Ma olen väga vaimustatud, et kujunduses on kasutatud salatit ja maitsetaimi.
Kirjanik ja teatrikriitik
Räägin asjast tervikuna, etendusest kui teatrikriitik, kui sotsiaalselt mõtlev inimene.
Idee ise, need kolm lõvi, on ju väga tore. Aga paraku oli selles ainult üks helge koht – kui nad lõpus moodustasid mingisuguse allegoorilise grupi.
Kõik muu, ma mõtlen tekstiline osa, ei olnud minu maitse, see oli nagu esimese ärkamisaja viienda põlve autorite või nagu lastesõimetädide lallitamine. Mul tõusid ihukarvad jubedusest püsti.
Kas ei oleks võinud sõnalist osa teha teisiti, näitlejatel on ju piinlik rääkida niisugust teksti, nagu oli vahepeal kuulda. See vaene lõvi seal laval – tal ei olnud mitte midagi teha, see oli nii hirmus!
Aga enamik muusikapalasid olid väga head.
Setu ülemsootska
Eeskava oli hea seepärast, et erinevad numbrid olid pandud tervikuks. Kujundus oli väga tore. Miks peavadki olema kujunduses alati roosid ja nelgid, miks ei võiks olla meie tavaline salat. Eriti just praegu, kui on valge lume aeg. Silm juba ootab rohelust. Vanemuise kujundus on nagu väike märk, et kohe-kohe tuleb kevad.