Varjupaik vaevleb koertebuumis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmeaastane tiine Aasa jõudis varjupaika vana aasta lõpus. Mõne nädala pärast peaks ta pojad ilmale tooma.
Kolmeaastane tiine Aasa jõudis varjupaika vana aasta lõpus. Mõne nädala pärast peaks ta pojad ilmale tooma. Foto: Sille Annuk

Tartu koduta loomade varjupaigas haugub rekordarv suuri ja väikseid koeri, kes karmi pakase eest sooja pessa ihkavad.


Möödunud aasta lõppes varjupaiga töötajatele rõõmsates toonides – enamik koertest ja pooled kassidest leidsid enesele kodu. Paraku algas uus aasta halva üllatusega: tänavatel hulgub enneolematult palju koeri, kellest suur osa on külma ees eriti kaitsetud kutsikad.

2006. aastast, kui varjupaik korrapäraseks tööks hoo üles sai, on hoolealuste kasside nimekiri pikkuselt alati koerte oma üle trumbanud. Varjupaiga projektijuht Kirke Roosaar kinnitab, et koerad jõuavad sageli omanike juurde tagasi, ent kassid saavad parimal juhul uude peresse.

Käesoleva aasta arvud kinnitavad aga nukrat tõsiasja: tee varjupaika on leidnud 67 kassi ja koguni 73 koera. «See on meil erakordne nähtus, sest kunagi pole koeri rohkem sisse tulnud kui kasse,» muretseb Roosaar, kelle hinnangul ollakse neljajalgsete arvuga kriitilise piiri lähedal. Miks nii palju koeri varjupaika on jõudnud, ei oska Roosaar pakkuda.

Varjupaiga tööülesannete hulka kuulub ka laibakoristus, mis on paksu lumega talvel keerukas. Nii ongi uue aasta alguses leitud vaid üksikuid loomalaipu, mille lumesahk on tee äärde lükanud.

Kirke Roosaar tunneb kevade ees siiski hirmu: «Me kardame, et paljud laibad võivad alles lume alt välja tulla.»

Sooja ilma saabudes suureneb ka tõenäosus, et tänavakasside arvukus kasvab. Roosaare hinnangul võivad kassid  külma ilma eest lihtsalt peidus olla ja kevade lähenedes sooja päikese peale välja ronida.

Koduta loomi käib aeg-ajalt abistamas ligi 20 vabatahtlikku. Puudust tuntakse siiski nii kodukeemiast kui ka loomatoidust, just söök ähvardab sel aastal otsa lõppeda juba viimastel kevadkuudel.

Koduta loomi saab toetada ka ise meelelahutusega tegeledes. Veebruaris Megazone’i mängusaali külastades läheb iga mängija eest viis krooni varjupaiga toetuseks.

«Praegu on õnnestunud koguda 2345 krooni» loeb Me­­gazone’i Tartu juhataja Kätrin Roosileht loomade elutingimuste parandamiseks kogutud raha kokku.

Varjupaik vajab
• üldpuhastus- ja desinfitseerimisaineid
• koera- ja kassitoitu (konserve ja krõbinaid)
• erinevas suuruses suukorve ja jalutusrihmu
• kassidele ja koertele sobilikke toidunõusid
• kasside mänguasju

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles