Meie kohus on teada ja mäletada

Tartu rahu saavutati diplomaatide ja sõjameeste lahinguvõitudega. Eesti kaitseliin Narva jõe kaldal Krivasoo silla vastas aastavahetusel 1919/20.

FOTO: Tartu Linnamuuseum

Kell hakkas ½1 saama, kuni avati «kõige pühama» uksed ja meid lasti sinna pilku heita. Seal istus Poska, paber ees, sulg käes, ja laskis sulel liikuda. Fotograafid panid aparaadid kohe ametisse.

Poskale järgnesid teised alla kirjutama. Ei lepitud ainult nime kirjutusega, vaid süüdati küünlad põlema. Poska sulatas küünlal lakki ja vajutas laki sulatamise järele rahulepingul lakile veel pitsati peale. Teised tegid ta eesmärgi järele. Rahulepingu akti allakirjutamise ja pitsati löömise järele anti meile, nii ütelda tunnistajatele, luba saali astuda.

Nii meenutas Eesti-Vene rahulepingu allakirjutamise hetke 24-tunnist ootamist Postimehe toimetuses töötanud Matthias Johann Eisen.



Peale Eiseni mälestuste sisaldab Tartu rahu sõlmimise 10. aastapäevale pühendatud Postimees (2. veebruar 1930) muidki kirjutisi Vabadussõjast, rahust ja tollasest elust.


Loomulikult tuntakse jätkuvalt rõõmu ja rahuldust saavutatud rahutingimuste üle, millel Eesti Vabariik püsib ja areneb ning julgesti tulevikku vaatab.



Kuid sõja- ja pidupäevade vahele jäävad ka argipäevad, mis nõuavad kõigilt tervist ja toimetulekut.



Aasta oli 1930


Suurt osadustunnet ja kaasinimeste mõistmist väljendab üleskutse «Auvõlg tuleb tasuda»: 10 aastat tagasi mürisesid kahurid ja voolas veri. Kehvalt riietatud ja puudulikult relvastatud mehed olid väljas, vastas nendele, kes meie kaunist kodu rüüstamisele ja purustamisele tahtsid viia. 2. veebruaril vaikis torm ja Tartus kirjutati rahuleping alla – Kodumaa võiduga. Kodu oli päästetud, saabus rahu, kuid selle rahu lunastusel jätsid paljud meie paremaist poegist oma elu isamaa altarile.



Kuid palju on aga ka neid, kes oma tervise selle rahu saavutamiseks ohverdasid. Need on praegusel raskel majanduslisel ajal tervisliselt ja majandusliselt väga raskes seisukorras, sellepärast otsustas Tartu seltskond  2. veebruaril – rahu mälestuspäeval, nende toetuseks karbikorjanduse korraldada.



Korjandust korraldav toimkond ja Vigastatud Sõjameeste Ühingu Tartu osakonna juhatus kutsuvad nooremaid inimesi appi korjandust tegema. On nimetatud korjanduspunktid, kuhu oma abi pakkuda.



Postimehe vahendusel saame aimu, kuidas üldse tegutses ja hingas meie kodulinn Tartu rahu 10. aastapäeval.



Rahupäeva hommik algas jumalateenistustega kirikutes.



Päevaajal, kuhu kella kolmeks, kuhu kella viieks, koguneti rahvaaktustele, nii Vanemuise teatrimajja kui seltside ning ühenduste ruumidesse.



Vanemuise aktuse juhatas sisse kaitseliidu orkester. Kokkutulnute poole pöördus kindral Nikolai Reek, tema järel kõneles Tartu Ülikooli professor Jüri Uluots. Pidulikkust toonitas Miina Härma lauluseltsi koor, Vanemuise näitlejad lugesid luuletusi.



Tartu Ülikooli koguduse lauluselts Cantante Domino korraldas oma akadeemiliste jõudude kaastegevusel vaimuliku muusikaõhtu (soololaul, viiul, vioola, tšello ja orel) ülikooli kirikus (Jakobi 1). Esitatuga keskenduti igavikulisele teemale, inimese elule hällist hauani.



Rahvakogunemisel Peetri koguduse leerisaalis mängis tuletõrjeseltsi orkester, kõneles kapten Juhan Mõttus, oma ettekannetega toetasid meeleolu Õpetajate Seminari ja muusikakooli õppurid.



Rahupäeva austamine kulmineerus ülelinnalises kogunemises. Õhtul kella poole seitsmeks seadsid organisatsioonide esindused ennast tõrvikutega rongkäigule.



Tõrvikuid kandes liikusid tartlased linna eri piirkonnist raekoja ette. Seal tervitas neid Tartu linnapea Karl Luik. Lauldi koos «Eestimaa, mu isamaa». Piduliku kokkutuleku järel asetati tõrvikud Raekoja platsile kuhja ja lahkuti.



Õhtul oli Vanemuises balletietendus. Endise Peterburi keiserliku Maria teatri balletitrupi kaastegevusel esitati romantiline tantsuteos «Straussi helidel».



Linnakodanike klubis Bür-germusse (praeguse uue kaubamaja kohal) oli peoõhtu, mängisid kaitsemaleva orkestrid. Ajaleht väljendus napilt: saal köetud ja kaunistatud.


Õues oli aga kõva külm. Valitses kuni 25-kraadine pakane, nagu tänavu meilgi.



Aastal 2010


Praegu, 90 aastat hiljem keskendub rahu ja iseseisvuse võitnud-kaotanud ja jälle tagasi võitnud Eesti riik oma kestvuse arendamisele ja toimetulekule. Kõik meie päevade sündmused ja meeleolud ei talletu ajalehtedesse ja raamatutesse. Palju jääb asjaosaliste endi teada, meeles pidada ja mõtestada.



Kõige piduliku toimunu kõrval läheb tänavusest aastast linna kultuurilukku seegi, et Tartu rahu 90. aastapäevaks avas Tartu linnamuuseum oma püsinäituses uue jõulise osa – Eesti Vabadussõjale ja Tartu rahule pühendatud väljapaneku.



Muuseumi teadur-koguhoidja Teesi Kivivare juhtis  tähelepanu tõsiasjale, et tollast kauget karmi aega esindavad vaid originaalesemed.



Saab silmitseda relvi, mis on koos meestega sada aastat tagasi lahingus olnud.


Eks ole haruldus ka aastast 1904 pärit Venemaa kindralstaabi teabevahend, Liivimaa kubermangu ala kaartidega kaarditasku, mille järgi liiguti ka Vabadussõja rinnetel.



Tartlased võivad uhked olla, et neil on võimalik näha Tartu rahu sõlmimise protsessi ehedat materjali, Eesti rahudelegatsiooni liikmele Ants Piibule kuulunud Tartu rahulepingu eksemplari koos temapoolsete kommentaaridega. Selle tõi linnamuuseumisse Ants Piibu pojapoeg Erik Piip, kes elab nüüd   oma vanaisa majas Oru tänavas.



Muuseumi Tartu rahu väljapanekute seas on samuti Eesti-Vene rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhi Jaan Poska surimask. Eesti rahuvürstiks kutsutud Poska suri kuu pärast rahuläbirääkimisi, 7. märtsil 1920 Tallinnas. Legendaarse riigimehe surimask jõudis Tartusse Rootsist, tema lapselapse Ilona Laamani valdusest.



1919. aastal võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu otsuse «asutada Eesti «Wabaduse Rist» iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks». Teenetemärgi kavandas kunstnik Nikolai Triik.



Linnamuuseumil on näidata peaaegu täiskomplekt Vabaduse Risti autasusid.



Näituse kuraator Teesi Kivivare viitaski sellele, et Tartu rahu väljapanek on koostatud Tartu linnamuuseumi enese ning tartlaste Ilmar Koppeli ja Ago Kõrva kogude põhjal.



Pikemalt peaks aega varuma 1990. aastal Vanemuises etendunud dokumentaalnäidendi «Tartu rahu» põhjal loodud lühivariandi videofilmi vaatamiseks (tehti Tartu rahu 85. sünnipäevaks).



Need näitlejate poolt läbi mängitud kahe rahudelegatsiooni juhi, Poska ja Joffe, ajalugu raputanud vaidlused võiksid olla huvilistele DVDlgi jälgitavad. Videofilmi produtsendiks olnud linnamuuseumi näituste osakonna juhataja Silja Paris ütles, et muuseumipoest ei maksa praegu sellist toodet küsida, ehk tulevikus.



Kõike kaduvat, elavat ja olevat suudab kõikehaaravalt ja kõlavalt üldistada üks kunstiliik – muusika.



Tartu rahu 90. aastapäeval Vanemuise kontserdimajas, kus Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves kõneles olnu mäletamisest ja kohustusest oma saavutusi edasi arendada, võimendasid Eesti Kaitseväe Orkester ja Eesti Meestelaulu Seltsi koorid (TAM, Sakala, Gaudeamus, Haaslava) tänutunnet nende vastu, kelle diplomaatiliste ja sõjaliste võitudega saavutati Eesti iseseisvus.

Tagasi üles