Tõsise mehe sees peitub väänik poiss

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Käosaar istub Elmar Kitse maalitud teose ees, millel parempoolne poiss on ta ise. Teised kaks on ta vennad. Tollest poisist seal pildil kasvas tõsine ja elus läbi löönud mees, kelle meelest üks tähtsamaid asju on ausus ja sõnapidamine.
Jüri Käosaar istub Elmar Kitse maalitud teose ees, millel parempoolne poiss on ta ise. Teised kaks on ta vennad. Tollest poisist seal pildil kasvas tõsine ja elus läbi löönud mees, kelle meelest üks tähtsamaid asju on ausus ja sõnapidamine. Foto: Sille Annuk

Jüri Käosaare kodu seinal on pallaslase Elmar Kitse maalitud teos kolmest vennast – Reinust, Juhanist ja Jürist. «Ma mäletan seda poseerimist hästi,» ütleb praegune patendivolinik ja tuntud pliiatsikoguja Jüri Käosaar.


«See võis olla 1952. aastal, sest ma olen siin umbes seitsmene,» sõnab Jüri Käosaar ja jutustab, kuidas ta vanemad Tartus Taara puiesteel elades kunstnik Elmar Kitsega tihedalt läbi käisid.



Jüri Käosaare isa oli eesti filoloog Juhan Käosaar, ema Katrin Käosaar aga kunstiajaloolane ja kunstikooli õppejõud. Ka isast Juhan Käosaarest on Elmar Kits maalinud imposantse portree, mis ripub sealsamas.



Jüri Käosaar ei oska öelda, kas need pildid maaliti nende koju väikse raha eest või lihtsalt sõpruse poolest. Võisid tõesti olla saadud ka niisama.



Aga seda mäletab Jüri Käosaar küll, et neil, vendadel, tuli kokkulepitud ajal tuttava kunstniku pool poseerimas käia.



Vennad seati tollele ajale sobivalt vaimsesse keskkonda. Noorem vend Rein pidi veel «Kalevipoja» kaant kergitama, et Elmar Kits saaks seda nii maalida, et Kalevipoja-kiri oleks äratuntav.



«Ega seda kaant jõudnud ju kaua üleval hoida,» meenutab Jüri Käosaar veel. «Ma tean, et sinna pandi tikutops vahele...»



Elu on niimoodi läinud, et just seesama keskmine, Jüri Käosaar, on pidanud matma nii oma vanema kui noorema kasvukaaslase.



Lapsena oli aga too keskmine vend pere must lammas.



«Juhan oli meil kangesti tark ja teda ei tohtinud segada, kui ta õppis,» räägib  Käosaar. «Mu noorem vend Rein aga haiglane...»



Nii tuli keskmisel vennal oma energiat mujal rakendada, ja tõsi – mõnikord sai sõpradega tänaval koguni autokumme tühjaks laskmas käidud.



Väänik koolipoiss

«Ma olin ka koolis püsimatu, ei allunud distsipliinile. Tänu vanemale vennale, kelle pealt ma nägin, mida ta õppis, olid mul paljud ained iseenese tarkusest selged,» räägib ta. «Vanasti anti õpikud enne kooliaasta algust varem kätte ja näiteks ajalooõpiku olin ma enne 1. septembrit alati läbi lugeda jõudnud.»



Teate, ma kukkusin kooli tulles tee peal maha ja kõik läks meelest ära, ütles


Jüri, ning sai õpetajalt ühe.



Kord sai Jüri Käosaar tõeliselt halva hinde selle eest, et vastas ajalooõpetajale, kui too temalt midagi küsis: «Teate, ma kukkusin kooli tulles tee peal maha ja kõik läks meelest ära...»



«Istuge, üks!» kõlas õpetaja karm otsus selle nalja peale.



Siis tuli Jüri Käosaare ellu sport. Pallimängud, akrobaatika, poks, suusatamine.


Kassitoomel oli trampliin ja seal siis poisid hüppasid üksteise võidu. Kuni noorte  treener Hans Pukk lootustandva poisi oma rühma kutsus. Jüri Käosaarel oli visa ja  sportlik vaim ning hea võhm. Siis algas elu.



14-aastane Jüri Käosaar oli 1959. aastal esimese Tartu suusamaratoni kõige noorem võistleja. Sel maratonil, kusagil Tatra mäel või orus ei osanud üks kaasvõistleja aga pidurdada ning sahka sõita ja murdis Käosaarel suusakepi. Poiss ei andnud alla, sõitis ühe kepiga tõugates muudkui edasi, kuni Pangodi lähedal treenerilt uue kepi sai.



Jüri Käosaar on oma kõige noorema osavõtja diplomi, nagu ka kõikidelt järgmistelt Tartu maratonidelt saadud diplomid, märgid ja vimplid, annetanud Eesti Spordimuuseumile. Käosaar arvab, et vahest 18 maratoni on ta läbi sõitnud küll.



Nüüd annab mitu traumat üle elanud põlv endast valusalt märku ja viimastel aastatel Käosaar enam suusatamas käia ei saa.



Ta võiks ju neid diplomeid, märke ja vimpleid hoida oma elu reliikviatena ikka vaid enda juures kodus, aga eelistab ruumi jätta ühele teisele hobile, pliiatsitele.



Rikkuse allikas


Just pliiatsite poolest on Jüri Käosaar maailmas üks rikkaimaid ja kollektsionääride keskel ka kuulsaimaid mehi. Alles eelmisel nädalal sai otsa tema pliiatsinäitus Eesti Rahva Muuseumi postimuuseumis ning seepärast on Jüri Käosaar ja tema pliiatsid ehk paljudel värskelt meeles.



Sellessamas kabinetis, kus asuvad kunstnik Elmar Kitse maalid, on Jüri Käosaarel terve sein klaasustega kappe. Neis seisavad sajad püstised kiletaskud, kuhu nagu padrunid vöösse on pakitud kindla süsteemi järgi enam kui 12 000 pliiatsit.



Kogu seda varandust dubleerib elektrooniline andmebaas, mida iga huviline saab sirvida Käosaare veebikodus www.kaosaar.ee/pliiats.



Praegu ei ole enam keeruline öelda, kust see pisik mehele omal ajal sisse sai.



«Väiksest peale tundsin ma suurt huvi kellade ja paljude teiste väikeste asjade vastu, mida andis lahti võtta ja jälle kokku panna,» räägib ta. «Lõpuks parandasin ma meie linnaosas tädide õmblusmasinaid ja igasugu muid asju...»



Tänu niisugusele peenmehaanikahuvile lõpetas Jüri Käosaar 1969. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi mehaanikainsenerina ning temast sai kahekümneks aastaks konstruktor, kelle esimene töövahend oli – ei miski muu kui pliiats!



Kuld mustal pinnal


Hea pliiats kulus marjaks ja seda polnud vene ajal poest sugugi kerge leida.


Ühel päeval ulatas keegi aga noorele konstruktorile kolm Tšehhoslovakkia firma Bohemia Works musta kuldsete tähtedega «TOISON D’OR»-pliiatsit.



Jüri Käosaar vaatas neid ja mõtles: «Nii ilusad! Võiks koguda!»



Jüri Käosaare konstruktoriellu tuli aga omakorda seiku, mis määrasid ära selle, et tänaseks on ta Eestis patendibüroo omanik, kelle klientidest lõviosa moodustavad rahvusvahelise kaaluga tegijad.



Konstruktorina lõi Jüri Käosaar kaasa nimelt mitme teadusasutuse  eksperimentaalgrupis, mille ülesanne oli välja töötada ka NLi kaitsehuvisid puudutavat aparatuuri.



«Me tegime riistapuid, mis suutsid ükskõik millises maailma punktis õhku lastava raketi asukoha tuvastada,» tunnistab Käosaar ja märgib, et just niisuguse ülesande tõttu tuli tal uurida, milliseid patente on välismaal sel teemal välja antud.



Kui Eesti taasiseseisvus, kaalus Käosaar tõsiselt, kas rajada oma pliiatsitööstus või minna siiski patendinduse peale.



Viimane pliiats muide toodeti Eestis Pärnu pliiatsivabrikus 1953. aastal. Ajaloohuvilisena on Jüri Käosaar Ülemaailmse Tehnoloogiaajaloo Seltsi liige ja pliiatsi ajalugu Eestis on ta eraldi uurinud.



Läks nii, et Jüri Käosaare pliiatsitootmise idee jäi siiski ellu viimata ning mees töötas end üles patendivolinikuna. Pliiatsid ei kadunud ta elust päriselt küll kuhugi. Alles siis ju läks maailm ka kollektsionäärile lahti.



Senimaani on Jüri Käosaarele aga kaugetelt kontinentidelt toodud ja koguni 150 aastat vanade pliiatsite kõrval endiselt kõige armsamad just Eestis toodetud pliiatsid.



Idee, kuidas pliiatseid süstematiseerida ja neid kollektsioonis hoida, kinnitas ta aga oma büroos Eesti kasuliku mudelina.



Kohtulugu


Jüri Käosaar on sotsialistlikust süsteemist esimene patendivolinik, kes pääses maailma patendivolinike perre. «Mind kontrolliti kaks ja pool aastat, mida ma oskan ja õppinud olen, kui usaldatavaks võib mind pidada,» meenutab ta.


Oma klientide huve ja lugusid ta aga ei reeda.



Küll aga jutustab lõpuks ühe loo, mille kohtusaaga lõppes alles 2005. aastal.


«Üks vene leidur hakkas nõudma Narva elektrijaamadelt paari miljonit, väites, et nende kasutatav turbiin on tema omal ajal kaitstud konstruktoritöö, andis sisse patenditaotluse ning võttis ette kohtutee,» meenutab Käosaar.



«Mina olin Narva elektrijaamade üks esindajatest ning leidsin õnneks üles ühe nõukogudeaegse autoritunnistuse, mis tõestas, et seesama lahendus on juba varem olemas olnud.»



CV


• Sündinud 1945. aastal Tartus



• Õppinud Tartu 5. ja Tartu 7. keskkoolis.



• Lõpetanud 1969. aastal Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikainsenerina peenmehaanika seadmete erialal.



• 1969–1992 töötas Eesti Teaduste Akadeemia Erikonstrueerimisbüroo Tartu filiaalis konstrueerimisinseneri ja patentoloogina.



• 1971–1975 õppis Eesti Teaduste Akadeemia aspirandina Peterburi (tolleaegse Leningradi) Põhja-Lääne Kaugõppe Polütehnilises Instituudis.



• 1984 lõpetas Moskva Patendiinstituudi.



• 1992 kaitses tehnikateaduste magistri kraadi Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ). 1997–2000 oli TTÜ doktorant.



• Eesti patendivolinik nr 6 aastast 1992, Euroopa patendivolinik 1. juulist 2002, Euroopa kaubamärgi- ja disainivolinik 8. juunist 2004.



• 1992 asutas Patendibüroo Käosaar & Co ja töötab selle tegevjuhina.



• Kollektsioneerib pliiatseid, on Ameerika Pliiatsikogujate Ühingu (APCS) liige. 



• Kolme poja isa ja abielus Helle Käosaarega, kes töötab raamatupidajana.



Arvamus


Villu Pavelts
Konkureeriva patendibüroo volinik


Jüri on aus ja otsekohene ametivend ning konkurent, kellega tuleb arvestada. Ta on hoidnud oma büroos ohjad tugevalt peos, ta büroo on olnud taimelava paljudele «pesast välja lennanud» patendivolinikele.



Jüri on suht-koht tüüpiline Tartu (äri)mees, kes ihkab ikka Talina (nagu tema ütleb) meestele «ära teha». Vahel see õnnestub, vahel mitte. Nii nagu meil kõigil.



Mul on hea meel, et ta on realiseerinud ka minul kunagi mõttes olnud pliiatsite kogumise idee, mis minul ebapüsivuse tõttu jäi juba algstaadiumis pooleli.



Aga missioonitundest ajendatuna olen teda jõudu mööda abistanud välisreisidelt kaasa toodud pliiatsitega.



Jüri on mees, kellega võib arvestada, kui abi vaja. Oskab asju vaadata ja näha «oma mättast» kaugemale.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles