Kus on känd, mille taha toppab mäng?

TÜ/Rocki mängijad.

FOTO: Margus Ansu/ Postimees

TÜ/Rocki eurohooaeg lõppes nukralt. Ühe võidu ja viie kaotusega jäädi alagrupi viimaseks. Balti liigas on seis 3:7, Eesti võistlustelt on saadud lubamatuid kaotusi Valgalt, Tarvalt ja TTÜlt.


Tartu Postimees palus korvpalli ja Rocki tundvatel ekspertidel analüüsida, millise kännu taha on Rocki mäng toppama jäänud, eelkõige kolmest aspektist: komplekteeritus, mängijate individuaalsed oskused ja treenerid.



Jüri Neis­­saar
Kunagine Rocki peatreener


Hooaeg on läinud nagu on, nüüd on vaja august välja tulla.  Potentsiaal on meeskonnas olemas. Loomulikult on kolmes liigas korraga mängides raske jõuvarusid jagada, aga võistkonna või­­malused pole kusagile kadunud.



Leegionäre on meil paremaid olnud kui tänavu, aga see ei tähenda, et näiteks Eesti meistri tiitli võitmine probleem võiks olla. Balti liigas on raskem, aga teised meeskonnad pole seal samuti sama tugevad kui mullu.



Häälestuses on praegu küsimus. Kaotused on tõmmanud emotsiooni alla. Ei tohiks nende peale mõelda. Mehed ei ole ju individuaalsetelt oskustelt kehvad. Kes mida oskab, on ennast näidanud. Kambavaimu on vaja tõsta. Euroopas läks nagu läks, nüüd tuleb keskenduda Eestile.



Treeneritel jääb kogemusi vajaka, aga las noored mehed proovivad, kõik nõuab aega. On vaja ennast kokku võtta – sats on olemas, et Eesti meistri tiitel ära võtta.


--------------------------------------


Teet Laur
Kunagine Tartu Delta peatreener


Rocki häda on selles, et rohkem on juttu kui tegusid. Võtame lehed lahti ja loeme, et mängitakse mingit nüüdisaegset korvpalli. Huvitav, millist? Mängupilt on lahja, tehakse tühja tööd. Võtame viimase mängu: Giantsil oli mõtestatud tegevus, meil tükitöö, mitte võistkondlik töö.



Korvpalluri puhul on tähtis kiirus ja agressiivsus, see eeldab kehalist ettevalmistust. Agressiivsus on pallimängu võtmesõna nii kaitses kui rünnakul ja 40 minutit jutti. Meil ei saa kohati aru, mis toimub. Mehed ei ole kehaliselt valmis. Sügisel tõenäoliselt pingutati üle ja tulid vigastused.



Teised Eesti klubid teevad vaikselt oma tööd ja astuvad meile varvastele. Meie aga räägime, et mehed on väsinud. Profid peavad jaksama ja pall peab kiirelt liikuma.


Psühholoogiline kramp on peal. Alustati hüüdlausetega, nüüd on järjest peksa saadud. Mehed tuleks elama panna, aga ergutajat tüüpi pole, liidri roll on olematu.



Selle hooaja ostud pole kõige paremad. Morrison on ühekülgne ja ka Abernethy on vaid reamängija. Juhti pole. Teini-plaati on keerutatud aastaid, poogitakse vägisi liidri rolli külge, kuigi Tanel on öelnud, et talle ei ole korvpall prioriteet. Plaadil tuleb keerata teine külg ja liider teha mehest, kes annab endast korvpallis kõik.



Kaotused mind ei häiri, elu läheb edasi, aga kuidas? Kes on see mees, kes pea üles tõstab? Kullamäe mullu oli, aga nüüd on debüüttreener.



Tundub, et treenerite vahel pole koostööd. Viimane mäng – peatreener võttis aja, abitreenerid aga ei läinud ligigi. Kui tehakse ühist asja, tehakse seda koos.


-------------------


Ilmar Kullam
Korvpallilegend


Võrreldes eelmise aastaga on koosseis nõrgem. Hooaja algul oli ka palju vigastusi, mis mõjutasid mängu – õiget koosseisu ei saanud platsile panna. Ja kui mehed terveks said, ei saanud neilt ka kohe kõike nõuda.



Komplekteerida palju paremini ei saa. Head mehed maksavad palju. Rahakotile kättesaadavate mängutase on aga madal.



Hea, et Tanel Tein hakkab tasapisi kosuma, viimastes mängudes ta juba suutis liidri rollis olla.



Rocki mängus on tõsiseid puudujääke. Ründemäng on šablooniline. Morrison ja Allingu mängivad korvi alt väljas, vabaviskealal. Ründemäng käib tükk maad korvist eemal, viskeid tehakse takistatud asendis. Morrisoni koht on korvi all, tema on aga 90 protsenti ajast sealt väljas. Positsioonivõitlust ei ole. Korvi alla tuleb võidelda – sellest oleneb tsentri mäng.



Individuaalsed oskused pole vajalikul tasemel. Ma ei saa aru, kuidas saab visketäpsus nii nigel olla. Viimases mängus olid Giantsi mehed nii täpsed, et vaatad suu ammuli.



Kaitsemängus ei näinud ma tsentri katmisel abistamist. Vastaste tsenter mängib meie pikkadega üks ühe vastu.



Vähe on kiirrünnakuid. Esimest-teist söötu ei tehta õigel ajal. Kui üks mees saab palli, peaksid teised kohe startima, selle asemel aga hakkavad palli üle tooma.


Treeneritel on kogemustest puudu. Kaader on noor ja ei ole suutnud mängule kindlat joont leida ei kaitses ega rünnakul.



Emotsionaalsest madalseisust tuleb üle saada. Balti liiga ja Eesti liiga suured võitlused on veel ees.


----------------------


Üllar Kerde
Tallinna Kalevi treener, endine TÜ/Rocki peatreener


Komplekteeritus on kahe otsaga asi. Sõltub, mida selle komplekteeritusega tahetakse. Raha on vähem, aga ka üks leegionär on vähem kui mullu. Võrreldes teiste klubidega on Rock arvestatavalt komplekteeritud, aga oma mängu ei ole leitud.



Raske on lehtedest lugeda, et meestel ei ole sära silmis. Sundkorras korvpalli ei mängi.



Meie vastu mängides oli neil küll sära silmis, aga mida tugevam vastane, seda vähem sära. Ei tea, kas lepitakse kaotusega juba ette.



Liiga kauaks on põhituumik mängima jäänud. Värsket verd ja vanade-noorte sümbioosi ei ole. Timo Eichfuss mängis väga hästi, aga on surutud pingipoisi staatusesse.



Mängitud on väga ühekülgselt. Mänguplaan oli varem erinev.


Individuaalsete oskuste juttu olen kuulnud 1990. aastate algusest peale. Kui on teada põhjus, miks ollakse nõrgad, tuleb asja parandada.



Lugesin kolmapäeval Õhtulehest klubi juhi Andres Liinati seisukohti. Ma ei leidnud ala tundva inimese tekstist seda, mis on klubis valesti tehtud.



Jah, treenerid on noored ja noored õpivad ainult kogemustest. Mulle oli üllatus, et Paavo Russak kõrvale tõrjuti.



Loodan, et kõigist kolmest tulevad head treenerid, aga praegu tundub, et nad ei oska üksteist aidata. Tippmängijatest on häid treenereid tulnud – Sokk ja Kuusmaa –, aga ka neil läks mitu aastat õppimiseks. Kullamäel ei ole olnud aega õppida.



Noorte puhul kerkib ka küsimus, kas kõik on võimelised läbipõrumisi taluma. Pori loobitakse treenerite pihta nii või teisiti, tuleb paks nahk kasvatada. Ma ei tea, milline keemia toimib treenerite vahel, selline koostöövorm, nagu minu puhul oli, praegu ei tööta.



Kui mul oli probleeme, pidasin nõu Peeter Nigoliga, tema oskas treeningprotsessi värskeid ja puhastavaid mõtteid tuua.


Ma ei kritiseeri, vaid mõtisklen, mis võiks lahti olla.


-----------------------------


Andres Sõber
BC Rakvere Tarvas peatreener


Mullu oli meeskond kõvem, Tein oli aasta noorem, meeskonnas olid grusiinlased ja Beard ning kogenud treener Kerde.



Praegused leegionärid on tasemel. Morrison ei ole muidugi Beard, aga Balti liiga kontekstis on nad arvestatavad poisid.



Meeskonna löögivõimsus on nõrgem, sarjad on aga samad. Eelmise aasta meeskond oleks ka kehva mänguga suutnud euroliiga alagrupi võita. Sel aastal ainult sel juhul, kui asjad oleks ideaalselt kokku loksunud. Aga ei loksunud. Ja läks nagu läks.



Psühholoogiline pinge on viinud selleni, et on hakatud ka eestikatel tappa saama. Komplekteerimine on parem kui meil. Aga meeskonna moraal on maas ja see on treeneri rida.



Individuaalsete oskuste taha ei jää midagi. Kõik oleme ühesugused. Mehed on vaja mängima panna. Muidugi, kui sul on Tsintsadze ja Tanoka, võib ka oma vanaema treeneripingile panna. 



Mind ajab närvi see, et ei olda ausad enda vastu. Me panime Rockile ära juba suvel Väike-Maarjas, sealt oleks pidanud hakkama järeldusi tegema.



Kohati on poisid väga head. Eichfuss tõusis vahepeal kui komeet, aga istub nüüd pingil. Öeldakse, et liidrit pole – Tein tuleb mängima panna, nii nagu peab, ja seda peab treener tegema.



Mis siin analüüsida, vaadake tribüüni! Tuleb Amsterdami punt – saal on tühi, tuleb Tarvas ja rahvast on murdu.



August välja tulla on lihtne: kaitseme sõbralikult ja vastaskorvi all viskame sisse. Ja enda vastu tuleb aus olla.

Loe ka neid

Tagasi üles