Võimlemine on hoidnud noorust

Linda Jaanson veetis suure osa oma lapsepõlvest looduses Peipsi järve lähedal ning nüüdki läheb ta majatagusesse aeda jalutama, kui tunneb, et vajab lisaenergiat. Foto: Margus Ansu

Kui Linda Martis-Jaanson tänavu suvel 80. sünnipäeva tähistas, otsustas ta piduliku saali asemel teha seda kodus. «Ütlesin, et nüüd ma olen nii vana inimene, kes tahavad, need tulgu mind koduaeda õnnitlema,» naeris naine. «Ja kõik olidki kohal.»

Kui Jaansonile üle laua otsa vaadata, ei loe tema näost ja olekust küll rohkem aastaid välja kui 60. «Seda öeldakse tihti,» muigas ta.

Linda Jaanson ise on kindel, et pool hästi säilinud välimusest on tänu headele geenidele, teise poole eest on ta aga võlgu eluaegsele võimlemisele. «Eluaegne väga teadlik võimlemine, kuna ma tean, mida ja kuidas teha,» rõhutas naine, keda tema õpilased – nüüd juba ise võimlemises tuntud tegelased – Tartu naisvõimlemise emaks nimetavad. Veel kevadel juhendas tunnustatud treener ja spordipedagoog daamide naisvõimlemise treeninguid.

Saatus segas vahele

Kui asjad oleksid läinud nii, nagu Jaanson ise palju aastaid tagasi plaanis, siis oleks ta võibolla hoopis keeleõpetajana karjääri teinud.

Ta lõpetaski õpetajate instituudi, õppis ülikoolis vene keelt ja selle kõige kõrvalt tegeles iluvõimlemisega.

Pärast ülikooli suunati ta kolmeks aastaks Võnnu keskkooli vene keele õpetajaks. Võnnusse minek tähendas aga seda, et Jaansoni enda väga edukad iluvõimlemistreeningud Tartus jäid unarusse ja meistersportlase tiitel saavutamata.

Tundub, et tal sellest väga kahju ei olegi. «Mina ei olnud hea võistleja. Minul ei olnud seda tahtmist, et mul on vaja,» rääkis Jaanson. «Mulle on kõige rohkem rahuldust pakkunud see, kui ma sain kava koostada ja kui mul oli rühm, mis seda niivõrd hästi ette kandis.»

Võnnus tuli ka see hetk, mida ta peab oma karjääris mõnes mõttes murranguliseks. Õppejuhataja teadis Jaansoni sporditausta ning andis talle vanemate klasside tüdrukute kehalise kasvatuse tunnid.

Tema tegi nendega muidugi võimlemist, kuigi tol ajal sellist naistele suunatud ala suurt ei austatud. «Siis öeldi, et mis võimlemine, las tõstavad kangi ja jooksevad väljas krossi, sellest küllalt,» meenutas Jaanson.

«Aga võimlemine meeldis neile, ma nägin, kuivõrd see oli neile vajalik ja kui palju see emotsionaalselt neile andis,» lisas ta.

Sellisele suhtumisele lisandus nõukogude ajale nii iseloomulik arvamus, et väärtuslik on vaid tippsport ja võistlemine, tervisesport on midagi tühist ja mõttetut.

Pärast kolme kohustuslikku tööaastat oli Jaansonil võimalik endale uus koht valida ning ettepanek tuli Tartust, ülikoolist: toonane naisvõimlemise osakonna juhataja Ethel Kudu kutsus ta sinna õppejõuks.

Ülikoolis pidas Jaanson loenguid ning juhendas naisüliõpilaste treeninguid. Toona oli kehaline kasvatus tudengeile kohustuslik ning paljud tütarlapsed jõudsid just naisvõimlemise osakonda.

«Naisvõimlemine on tervisesport. See on spetsiaalselt naistele mõeldud, nende keha arendamiseks, hea välimuse ja pikaajalise eluea saavutamiseks,» selgitas Jaanson. Peale tudengite käisid tema juures võimlemas ka töötavad naised.

Liidus loenguid pidamas käies – oma teoreetiliste teadmiste ja hea vene keele tõttu oli ta nõutud lektor – võttis ta võimaluse korral alati ka oma võimlejad kaasa.

Neid oli hea näitena kasutada: kui kolme lapse ema seisis noorte tüdrukute kõrval füüsiliselt võrdsena, siis oli see parim tõestus võimlemise kasulikkusest.

Eliitrühm tegi rõõmu

Hobina – selle eest talle ei makstud – juhendas ta ka võimlemise eliitrühma, mis püsis kümmekond aastat Nõukogude Liidu täielikus tipus. Seda ühelt poolt tänu nende naiste võimekusele, teisalt Jaansoni loodud kavadele, mis olid modernsed, uuenduslikud, oma ajast eest.

«See on väga raske loominguline töö, et oleks efektne vaatajale, aga et oleks ka tervistav,» rääkis Linda Jaanson oma kavadest.

«Minult on küsitud, kuidas sa nüüd jälle sellise asja välja mõtlesid. Mõtlesin välja selle liigutuse sellepärast, et kuna me esinemiseks treenime seda kava palju kordi, siis ei tohi see olla mitte ainult mingi välise efekti saavutamiseks, vaid peab sooritajale andma ka hea ja sobiva koormuse.»

Üheks oma suurimaks saavutuseks peab Jaanson seda, kui 1991. aasta varasuvel sai käidud  Amsterdamis rahvusvahelisel võimlemisfestivalil Gymnaestra­da. Nõukogude Liit osales seal esimest korda ning Jaansoni rühm osutus üheks valitutest, kes said sinna esinema sõita.

Ajad olid siis segased ja Jaanson mäletab, kuidas talle öeldi, et saadame teid sinna esinema küll, aga Eesti lippu te kaasa ei võta. «Aga küll ma oskasin kostüümid teha nende värvidega, nii et kes teadis ... Ja meie rühm avaldas nii suurt muljet, et Nõukogude Liidu kontserdilt valiti minu rühm kahe kavaga suurele galakontserdile.»

«Tol ajal, kui ma ise tegutsesin, ei olnud see tähtis, kas nad mind hoiavad või armastavad, see oli ükskõik. Tähtis oli see, et me oleme edukad ja võime läbi lüüa ka üleliidulisel tasemel. Aga see, et nad mind 80 aasta juubeli puhul nii suure seltskonnaga õnnitlema tulid, näitab, et nad hoiavad mind siiamaani,» mõtiskles Jaanson sünnipäeva pildialbumi lehti keerates.

Pea igal pildil seal on ta koos Eesti võimlemise praeguste tipptreeneritega.

Tervis on nii ja naa

Jaansoni vanuse ja võimlejamineviku tõttu ei saa temaga kuidagi rääkimata jätta tervisest. Kuigi tema tõekspidamised näevad ette võimlemist, mis toob tervisele vaid kasu, pidi ta siiski oma töö tagajärgede käes kannatama.

Suur koormus treeneri ja õppejõuna – alguses koguni 1200 tundi aastas – tõi kaasa selle, et tema puusaliigesed kulusid aastatega lihtsalt ära ja tuli mõlemad välja vahetada. «Üks rühm tuleb, näitad ette, teine rühm tuleb, näitad ette. Jumal tänatud, et mul olid ka teoreetilised loengud ja kogu koormus ei olnud nende praktiliste tundide andmisest.»

Paar kuud tagasi käis Jaan­son seljaoperatsioonil, aga sellel polnud midagi pistmist tema erialaga. Selle põhjus oli hoopis seitsme aasta tagune trepist kukkumine, mis tookord läks pealtnäha kergelt, alles sel suvel selgus, et selg oli toona viga saanud.

See täiesti ootamatult tulnud tervisehäda sundis daami oma elu ja koormust ümber hindama.

«See oleks olnud nagu saatuse näpuviibutus, et kui sa oled nii vana ja jätkad niisuguse intensiivsusega rühma juhendamist ... Kui sa iseendale võimled, siis teed vastavalt oma võimetele ja tempole, aga kui pead rühma järel vedama, siis sa ei kontrolli nii rangelt ennast. Ma oleks võibolla endale mingisuguse teise häda külge saanud,» rääkis ta mõtlikult.

Koju istuma ei jää

Praegu ongi taastavad harjutused kõik, milleks Jaansonil on aega ja jaksu, kuid kui taastusravi saab läbi, on plaanis taas ühineda daamide võimlemisrühmaga. «Uuest aastast ma lähen sinna rühma, sest üksinda kodus on igav teha,» teatas ta.

Tegevusest seni puudust aga pole. Hobina konsulteerib ta ühte Hiina toidulisandite firmat ning tegutseb spordimuuseumis.

Just muuseumi jaoks on tal teha ka suur hulk kataloogimist: mitu kastitäit pilte on ootamas, et Jaanson kirjutaks neile taha, millal need on võetud, kes seal peal on ja mis sündmusega tegu.

CV

• Sündinud 1933 Tartus.

• Lõpetas 1957 Tartu riikliku ülikooli vene keele ja kirjanduse osakonna ning 1965 kehakultuuri teaduskonna.

• Töötanud 1957–1960 Võnnu keskkoolis õpetajana, 1960–1996 TÜ kehakultuuri teaduskonna õppejõuna ja naisvõimlemisosakonna juhatajana.

• Oli 1952–1957 Eesti iluvõimlemiskoondise liige, võitis Eesti meistrivõistlustel 1954 ja 1955 mitmevõistluses pronksi.

• Andnud eesti keeles välja kolm raamatut: «Iluvõimlemise harjutused vahenditega» (1977, üks autoreid), «Nais­võimlemine» (1982, koostaja ja üks autoritest), «Võimlemisest Tartu õppeasutustes» (2009, üks koostajatest).