No mille pagana pärast pean ma ostma seda raibet, torkas täna Tartu turuhoonest väidetavalt värsket haugi ostnult pähe.
«On eile sisse tulnud,» väitis müüja. Kui kodus lahti lõikasin, tekkis teine tunne.
Lugeja kiri: Tartu kalamüügi eripärast
/nginx/o/2017/12/14/7405283t1h3e3c.jpg)
2. oktoober 2013, 11:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need, kes on ise kala püüdnud või saanud kala mõnelt kalamehelt või kalurilt vahetult päris püügilt saaduna, teavad, milline on värske kala. Esmasteks värske kala tunnusteks on säravad silmad, värsked, iseloomulikult tumedad lõpused ning liigse lima puudumine nii lõpustel kui kehal.
Roiskuva kala tunnused on silmade ähmastumine, lõpuste muutumine heledaks ja limaseks, sisikonna algav lagunemine, mille tulemuseks on puhitumine. Ning viimaks – roiskumisest tunnistust andev lehk. Tänapäeva «tehnoloogiate» puhul ei pruugi viimast tundagi, kuigi kala ise on juba alanud roiskumise tunnustega.
Ja tänu kõikvõimalikele vaheltkaubitsejatele ei näe me turul värsket kala, vaid just seda roiskumistunnustega raibet, mida kalli raha eest ostame. Päris värsket kala on turul näha harva, isiklikult olen seda saanud vaid ühe müüja käest, kellel õnneks vaheltkaubitsejat pole. Valik pole tal küll eriti suur, kuid see-eest on kala tõesti värske.
Teistel on ükskõik, mida nad müüvad. Tavaliselt on värske kalana pakutav kaalu tõstmiseks vees leotatud. See on näha paraku alles kodus, kala lahtilõikamisel, kui välja valgub vesi ja poolsodistunud soolestik.
Ja muidugi hallikad lõpused. Pole midagi muud roiskumist kiirendavamat kui leotada kala peale püüki ühel või teisel viisil vees! Pange selline kala pannile ja saate tunda, et üks tükk on üht, teine teist maitset, kuid mitte kala maitset.
Eriti huvitavad on imporditud kalad. Näiteks pakutakse suuri latikaid, mis olevat pärit Poolast. Olen näinud, kuidas sellist «värsket» kala jäälahmakatest lahti murtakse ja letti pannakse. Kalad, mis on koos sisikonnaga sügavkülma pandud ja siis värske kala pähe soodsal momendil maha müüakse. Või paari aasta tagused väidetavalt Rootsi tõugjad, millel oli juba selge raipehais küljes.
Ometi ei ole olukord alati olnud nii halb. Ajaloolasena tean, et veel tsaariajal ja ka esimese Eesti Vabariigi ajal oli olukord teine. Kalaturg asus Emajõe ääres. Sealsamas olid ka letid kõikvõimaliku kalaga. Eriti märkimisväärne oli see, et värske kala oli enamjaolt tõesti värske, sest samas jõe kallaste all olid eluskala sumbad ja kastid!
Mul on ettepanek – lõpetada omakasuahnete kalakaupmeeste tegevus ja leida viis tõesti värske kala jõudmiseks ostjate kätte! Inimene ei ole raipesööja!
Kalle Kroon