L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kinomees Aavo Põlenik võttis naisegi filmiruumist

Vahur Afanasjev
Kinomees Aavo Põlenik võttis naisegi filmiruumist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Aavo Põlenik on mees, kes teab, kuidas saada fotole ka kõige pelglikum pisilind, kuidas äratada ellu vana fotoaparaat ja kuidas kinofilm sujuvalt jooksma meelitada.

Eile hommikul keeras Aavo Põlenik Ekraani kinos oma töötoa ukse lahti ning keris aparaati pea kilomeetri jagu filmi «Kiired ja vihased 2». Põleniku liigutustes paistis tõeline vilumus. Pole ka ime, sest filme on ta eesti rahvale näidanud juba peaaegu poolsada aastat.

Vilgas prillidega kino-onu alustas oma filminäitajakarjääri 1955. aastal Pärnu-Jaagupi kandi rändkinos ühtainust projektorit kolmjalale sättides ja valguse andmiseks vajalikku kaarleeki tekitavaid söepulki paika seades.

Ei tunnegi tööd

Aastate jooksul järjest vähem inimese järelevaatamist nõudvaiks muutunud kinoaparaadid on Aavo Põleniku elu küll lihtsamaks teinud, kuid päris rahul ta nendega pole - elektroonilisi plokke täis masinavärkide juures ei anna enam midagi täiendamiseks välja mõtelda.

Kui aparaat jupsib, saab paremal juhul vigase osa täpselt ära määrata. Siis jääb vaid uus tellida ja asemele panna, muud midagi. Vanasti oleks see tähendanud peenikest tööd jootekolviga. Tänapäeval midagi ise tinutada ei saa.

«Kui vene aja nõuete järgi võtta, siis me ei tunnegi oma tööd,» oli Põlenik tänapäeva kinomehaanikute ja iseenda suhtes kriitiline. «Plaatidest ja skeemidest ei tea me enam midagi.»

Aparaatide ümberehitamine, täiustamine ja parandamine on Põlenikul aga veres.

Vist küll kõik tõsisemad Tartu fotograafid tunnevad teda kui meest, kes tajub fotokaamerate hingeelu ning oskab neile eluvaimu taas sisse puhuda.

Peenmehaanika remondimehe karjäär sai alguse kinoaparaatide putitamisest. Fotokaamerate parandamiseni jõudis Põlenik 1962. aastal linde pildistama hakates.

Noore mehena turnis ta siis puulatvades ja nägi tiivulistest portreede saamisega ränka vaeva. Pärast avastas filmi ilmutades enda suureks pettumuseks, et pildile pole jäänud midagi. Katik oli rikkis.

Teenindusmajas öelnud fotoaparaatide remondimees Põlenikule kogu aeg: oota, läheb veel aega. Või: see või teine kruvike ei tule lahti. Pakkunud koguni keerata jonnakat kruvi üheskoos.

Töökiiruses pettununa võttis linnupildistaja parandamistöö enda peale. Tõi aparaadi remondimehe käest ära ja ennäe! - päästis oma toonase kevadise fotohooaja.

Praegusaegsed kaamerad on Aavo Põleniku kurvastuseks kõik elektroonikat otsast lõpuni täis. Mõni jupp on lausa «kontsaga sisse vajutatud» - kui lahti kisud, siis pärast ei pruugi enam korpusesse tagasigi mahtuda.

Moodsad seebikarbid, mis pealtnäha tunduvad üpris labased, alluvad remondimenetlusele võrreldes vanade Zenitidega väga halvasti. Hea, kui kümnest kaks korda saab teha. Põleniku kinnitusel on seebikarbid mõeldud töötama esimese tõrkeni, siis tuleb uus osta, andes leiba fotoaparaaditööstusele.

Seebikarpidest veelgi keerulisemad, aga ometi parandatavad on zoom-objektiivid. Seal peavad hülsid ülitäpselt üksteise sisse jooksma. Pealegi pole tänapäeval osad tihti metallist tehtud, vaid hoopis plastmassist - nagu vähikoorest.

Prügilinnud pildil

Viimase neljakümne aasta jooksul on Aavo Põlenik suure tüki oma vabast ajast metsas, aasadel ja mere ääres passinud - ja kõik ainult selleks, et saada pildile pisikesi linnukesi.

«Sellised prügilinnud, keda mina pildistan, nendega ei tegele peale minu peaaegu keegi,» tunnistas ta. Suurte lindude kallale ei tohtivat loodusfotograaf minna, sest need on teiste meeste vahel ära jagatud ning paljud ka kõva looduskaitse all.

Suuri linde olevat kergem fotole võtta. Aitab vägevast kaugelt pildistamiseks mõeldud objektiivikaikast. Käid kõva raha välja, paned õiges kohas kaamera statiivi külge ja muudkui pildistad.

Väikeste tiivuliste pildile saamiseks ainult pikast teleobjektiivist ei piisa. See tahab pikka varitsemist, milleks filminäitaja elukutse on Põlenikule õnneks aega andnud. Kaheksast viieni kontoris istujal pole mõtet väikelindude pildistamisest unistamagi hakata.

Modelli varitsemas

«Väikeste lindudega peab mingi pidepunkt olema,» andis Põlenik juhtnööri. «Kas või pesa juures võib tülitada, aga ainult siis, kui pojad on juba nii suured, et vanalind ei pea neid enam soojendama.»

Metsas tuleb otsustada lindude käitumise järgi, kus neil pesa on. Põõsas või puu otsas pesitsejate pesa võib natukese õnne korral märgata, maas pesitseja kodu avastamisel mängib põhirolli juhus. Linnu maandumiskoht võib olla pesast õige kaugel, lennuretkele lähevad tiivulised aga just nimelt pesast.

Passimiseks sätib Aavo Põlenik üles varitsuspaiga - mida looduslähedasemast materjalist, seda parem. Esiti laseb ta linnul varitsuskohaga harjuda, alles siis poeb ta sinna oma modelli ootama.

Varitsedes tuleb olla vaiksem kui hiir, sest kõige enam pelgavad linnud helisid. Kahe välklambi sähvimine kõigutab linnu meelerahu vähe. Välgusähvatused on talle tavaline loodusnähtus.

Linnupildistaja Põleniku lemmikmodell on jäälind - väga ilus ja värviline, samas flegmaatiline, püsib tükk aega kaamerasilma ees. Lemmikute reas järgmisel kohal on haigrud. Telgiga haigrukoloonias magades muheleb mees alati nende hääle üle - haigrud röhkivat täpselt nagu sead.

Lisaks lindude iseloomule peab taasiseseisvunud riigis looduspilte tehes arvestama inimeste iseloomu ja omanditundega. «Vene ajal võisid pildistada, kus tahtsid, praegu pead vaatama, et eramaale ei satu,» nentis Põlenik. «Mõne inimese meelest on tema erametsas kännu otsas istumine suur kuritegu.»

Vaba aja investeerimine lindudesse pole Aavo Põleniku pereelu rikkunud. Vastupidi, abikaasa Helle olevat ka kolaja tüüp. Fotohooajal läheb ta ka mere äärde Puhtusse heal meelel mehega kaasa.

«Lapsedki on seal väikeses pardimajas üles kasvanud,» meenutas Põlenik. «Ise noor ja naine noor, siis mahtus kitsa põranda peale kenasti ära. Nüüd enam nii hästi ei mahu.»

Toreda abikaasa leidis Aavo Põlenik tänu oma põlisele põhitööle - filminäitamisele. Helle Põlenik on õppinud kinomehaanik ning esimest korda nägi Aavo Põlenik teda Pärnus kinotöötajate spartakiaadil.

Praegugi ütleb mees naisele mõnikord, et nad magasid juba sel esimesel korral Pärnus koos. Tõsi küll, üks ühel, teine teisel pool koridori.

Naine kinost

«Helle mind sealt ei mäletagi, igavene möll käis,» meenutas Aavo Põlenik. «Aga mina vaatasin: istus ehmunud kalakure välimusega tüdruk oma asjade keskel.»

Möödus neli kuud ning Aavo Põlenik nägi meelde jäänud tüdrukut Saluudi kinos, oma toonases töökohas. Mitte filmivaatajana, vaid oma uue paarilisena kinoaparaatide juures. Ja nii see läks.

Vaevalt oleks aga Põlenikud abiellunud või üldse tuttavakski saanud, kui oleks täide läinud Aavo Põleniku esialgne unistus saada traktoristiks. Teismelisena, pneumaatikaeelsel ajal, töötas ta Suure-Jaani masina-traktorijaamas adramadrusena - istus traktoristi selja taga ning tõstis ja langetas atra.

Viieteistkümneselt olid traktoristipaberid Põleniku suur unistus. Neli korda üritas ta neid saada, paberid jooksid aga vägisi eest ära, sest minimaalne traktoristiga järjest tõusis. Kasva kuus kuud, veel kuus kuud, veel kuus... Lõpuks lippas vanusenõue 18 eluaastale ja Põlenik lõi käega.

Tema vana pinginaaber töötas rändkinos number 102 ning tutvustas Põlenikule kinoasja. Noormehes tärganud huvi päädis aastase kinokooliga. Ja sellega oli Aavo Põleniku saatus otsustatud.

Arvamus

Fred Jüssi
Looduseuurija

Aavo pildid on Aavo pildid. Tema pildid võib teiste seast ära tunda, tal on oma nägemine, oma käekiri, oma lähenemine. Teised ei teegi selliseid pilte nagu tema teeb.

Tema pilte, lindudest on nii palju ajakirjades ilmunud. Kunagi koostasin tema piltidest ka postkaartide seeria.

Aavo piltide suur väärtus on see, et need on innustanud väga paljusid teisi lindude pildistajaid. Tema tegi ammu enne teisi kannatlikult lindude pildistamise peent käsitööd. Tal on väga palju kannatlikkust.

Mati Reinhold
Fotograaf

Aavo Põleniku juurde on aparaate viinud mitte ainult Tartu, vaid kogu Eesti fotograafid. Mida keerulisem aparaat, seda huvitavam see talle on. Peenmehaanik - treib ise uued hammasrattad, kui vaja.

Kui praegu lähed parandusse kurtma, et digimasinal on plokk läbi, siis öeldakse kohe: uus plokk, 30 000 krooni. Aga Põlenik võib ise uued jupid treida. Muidugi, kui mikroskeem on läbi, siis seda ta uut panna ei saa.

Kõigega, mis mehaanikasse puutub, tuleb ta toime. Tal on selle peale soont.

Tagasi üles