Klaasist vürflid, samasuguse topeltnaeratusega, kui kannab teatrifestivali Draama 2003 logo, leiavad tuleva nädala lõpuks omaniku. Kahe aasta jagu Eesti parimat teatrit on esmaspäevast Tartus käimas, teatripeost endast rääkimata. Festivali etendused Tartus Kuraditosin lavastust jahib Eesti teatri festivalil Draama 2003 topeltnaeratusega klaastäringuid
Draamafestival pöörab Tartu üheks nädalaks Eesti teatripealinnaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ning nagu lubab festivali peakorraldaja Margus Kasterpalu, saab sel nädalal Tartust Eesti teatripealinn ning festivalikülalistel on võimalik vaadata enam kui pooltsada etendust kuueteistkümnes esinemispaigas.
Kuumimaks teatrikohaks peaks kujunema raeplatsile püstitatav teatritelk, mis on Kasterpalu lubaduste järgi tegevust täis päevast päeva ja hommikust hilisõhtuni.
Kell 11 algab päev tasuta lasteetendusega, lõuna ajal võib nautida Vanalinnastuudio Supiteatrit, pärastlõunal astuvad üles Eesti parimad kooliteatrid ning õhtul annavad kontserte teatriga seotud muusikud - alates Rain Simmulist ja Jaan Söödist ning lõpetades Eriti Kurva Muusika Ansambliga.
Festivalitelgis etendatakse ka kolme spetsiaalselt selleks festivaliks loodud lühinäidendit, mille on kirjutanud Mati Unt, Andrus Kivirähk ja Mart Kivastik suisa kirjandusliku laupäevaku vormis teemal «Godotd oodates». Needsamad näidendid lavastavad Andres Noormets, Kalju Komissarov ja rühmatööna vennad Tõnu ja Rein Oja ning Anne Veesaar.
Telgist festivalisüda
Teatritelki aga, kus hommikust ööni teatripidu peetakse, võiks tinglikult tituleerida festivali südameks.
«See on keskus,» kinnitab Kasterpalu. Et telk üldse kesklinna püsti lüüakse, on tema sõnul põhjendatav püüuga teatrit tavateatrimajadest välja tuua. Sest mis seal salata - harjumuspärased teatrihooned olid püsti enne festivali ning jäävad püsima ka pärast seda. Teatrile positiivse tähelepanu tõmbamiseks on aga telk vaat et asendamatu.
«On ju ka inimesi, kes ei ole kunagi teatris käinud, kuid üle raeplatsi liiguvad igal juhul,» sõnab Kasterpalu. «Kui siis selline inimene satub teatritelki vaatama lühemat seltsi näidendit ning selle juurde pakutakse suppigi, siis näeb ta, et teater polegi üks pime ja kole paik, kuhu peab tingimata frakk seljas minema.»
Tõsi, ses telgis on ennegi otsatult tugevat teatrit tehtud ja frakiga pole siin tõesti poosetatud. Aastal 1999 Ugala teatri ja Galvi-Linda meistrite ühise pingutuse viljana sündinud telk leidis endale esimese platsi Vargamäe heinamaal. Kaks suve järjest möllasid telgis Tammsaare «Juuditi» kirglikud dialoogid.
See pole aga kaugeltki kogu Juuditi telgi (nii teda siiani nimetatakse) väärikas lugu: «Juu-diti» suvele järgnenud talvel löödi telk nii mõnigi kord üles suisa Ugala suure saali lavale, ikka «Juuditi» mängimiseks.
2001. aasta suvel püstitati see «Juuditi» viimasteks etendusteks Ugala maja ette, aasta hiljem mängiti samas paigas ja samas telgis rahvalikku lauleldust «Wagga Jenowewa ajalik elloaeg».
Festivalikorraldajail on üksi telgi mainimisest rind uhkusest kummis - vaat mis mängupaik! «Teatritelk suuri masse ei mahuta - pisut üle 200 inimese,» möönis Kasterpalu.
Meistriklass
Juuditi telgist veel väärikam on festivali aukülaline - maailmakuulus Leedu lavastaja Eimuntas Nekroshius, kes viib läbi meistriklassi teatriüliõpilastele ja -huvilistele.
Tema paljudel teatrifestivalidel pärjatud «Othello»-lavastust on võimalik näha festivali esimese päeva õhtul Vanemuise suures saalis.
Esimest korda mängiti seda 2000. aasta detsembris Vilniuses, ametlikult esietendus lavastus aga 2001. aasta Veneetsia biennaalil.
Sama aasta mais-juunis võitis see lavastus Poolas Toruni teatrifestivalil Kontakt parima lavastuse auhinna, Nekroshius tunnistati parimaks lavastajaks, samuti läks «Othellole» parima meesnäitleja auhind ning kriitikute auhind.
Auhinnateema puudutab sedapuhku aga Eesti teatrit, mitte geniaalset leedulast. Ehkki teatrit saab kokku hullumoodi, läheb kõige ägedam tants lahti preemiate pärast.
Ametlik programm kuraditosina lavastusega läheb täringujahile: klaasist taieste jagamise üle otsustab väärikas rahvusvaheline ˛ürii (läti lavastaja Mara Kimele, vene teatrikriitik Roman Dolansky, poola teatriteadlane Anna Wierzchowska Wozniak, saksa dramaturg Stefan Schmidtke, soome dramaturg Vesa Tapio Valo, professor Rein Raud ja teatrikriitik Andres Laasik).
Korraldajad on üriile andnud täieliku otsustamisvabaduse. Nii võib parimaid naisnäitlejaid, keda klaaskuubikuga premeerida, olla suisa mitu ning kui ikka auhinnaväärilist meesnäitlejat seekord ei leidu, siis jääb see preemia ka välja andmata.
Kui rahvusvaheline ˛ürii on kõik ametliku programmi etendused ära vaadanud, siis annavad nad aru, mis laadi pilt neil Eesti teatri hetkeseisust tekkis. Aruandlusüritus on 13. septembril kl 14 Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis, sissepääs prii.
SMS-hääletus
Et aga auhindamine võimalikult keeruliseks ajada, on oma asja ajamas ka erinevate elualade esindajatest kokku pandud rahvaürii, kelle välja anda on publikupreemia.
Muu seas on kõigil teatrisõpradel võimalik Mobi SMS-hääletuse kaudu osaleda rahvaürii otsuse tegemises. Selleks tuleb saata sõnum numbrile 1597.
Väga ametliku programmi kõrval on festivalil neid veel kaks: omadramaturgia- ning laste- ja noorteprogramm.
«Kui asja nimi on ikka Eesti teatri festival, siis tuleb seal Eesti teatrit ka näidata,» on Kasterpalu kindel. «Väliskülalised tahavad näha just siinset omadramaturgiat, kuid tavaliselt on juhtunud, et programmi pole seda palju sattunud. Tulevad siia ning näevad veel ühte Shakespearei ja veel ühte Tshehhovit.»
Nii näevadki tulijad seekord algupärandeid Kivirähast Tammsaareni ning Pervikust Lennukini, Gailitist rääkimata. Kokku 15 ühikut.
Teatriplakatite näitus
Kuid seegi pole veel kõik. Juba homme avatakse Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas kahe viimase aasta teatriplakatite näitus. Kogu afishindusest mahub välja siiski vaid kübeke - ligi kuuskümmend plakatit. Lavastuskunstnik Liina Unt ja multimees Andres Keil on viimased päevad meelt ära heites kõõlunud plakatirivide vahel, et välja valida kõige paremad.
«Tase on ebaühtlane ja üldpilt juhuslikuvõitu,» hindas Keil. Et aga teatriplakatil puudub otsene tagasiside, siis on näitus Liina Undi arvates tegijatele oluline just seetõttu, et annab neile võimaluse saada ˛ürii hinnangu kaudu oma töö kohta professionaalset kriitikat.
«Et pärast plakatikunsti kõrgaega 1980ndatel aastatel on peale kasvanud uus põlvkond disainereid, on see neile esimene kogemus. Ja paljudele ka esimene võimalus oma töid niisuguses mahus ja sellises vormis näidata,» ütles Unt.
Sedapuhku kleebitakse plakatitele juurde ka kunstnike nimed - tavaliselt ei tea vaataja, kes seisab ühe või teise afishi taga. Seekord on teisiti.
Vürflitest ei saa aga tuleval nädalal üle ega ümber ühelgi moel. Lisaks auhinnakuubikutele ja linnapildis säravatele punastele täringutele ehib sama kujund ka Draama-koogikest. Kolmekihilist shokolaadibiskviidist koogikest, mis on kihistatud shokolaadikreemiga ning maitsestatud alkoholiga, katab martsipanist Draama-logo.
Loomulikult topeltnaeratusega.
Postimees soovitab
Eimuntas Nekroshiuse lavastus «Othello» Vanemuise suures majas
Eesti Draamateatri lavastus «Eesti matus»
Rakvere teatri lavastus «Jaanituli»
Aivar Tomminga ja Kärt Tominga kontsert teatritelgis
Jaan Tätte ja Tõnu Raadiku öökontsert Sadamateatris