Alustuseks tahaksin tänada ajaloolast Enriko Talvistut Tartu jalutaja teejuhti lahkava artikli ja vigadele osutamise eest. Arutelu tekkimine Tartu ajaloo üle on positiivne – nii mõnigi uuem leid sai raamatusse lisatud just arutelu tekitamiseks.
Tõnis Kimmel: otsige ikka!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõustun, et põhjaliku retsensiooni puudumise tõttu on ka faktivigu sisse jäänud – kuid millises raamatus neid poleks?
Paraku on Talvistu analüüsi sattunud rohkelt pinnapealsest lugemisest tulenevat lahmimist, mistõttu on tal puude tagant mets sootuks ära kadunud.
«Jalutaja teejuhi» sari ei ole teadustöö ega arhitektuuriteatmik, selle eesmärk on tekitada inimestes huvi meid ümbritsevate hoonete vastu nende mitmekesisuses.
Autorite kooslus tegi meie töö põnevaks – üks on siiski fakte hindav ajaloolane, teine samavõrd tänapäevast keskkonda hindav arhitekt (ka vastupidi, muide!). Leian, et sellest tule ja vee kooslusest sündis sünergiline vaade Tartule, ta minevikule, olevikule ja tulevikule.
Objektide valik on juhuslik vaid näiliselt. Puukuuri on mainitud, rahulepingut mitte? Autorid leidsid, et kuulsamate objektide kohta pole raske niisamagi teavet leida, need on ka linnaruumis hästi viidatud. Soome-Vene rahulepingu sõlmimise mälestuseks on EÜSi maja ees suisa monument. Seetõttu otsustasime mitte taastoota haipe, vaid avardada lugeja linnaruumitunnetust.
Tartlase igapäevaelus on palju olulisemad väiksemad nurgatagused kohad ja tulevikuprojektid. Nii kirjeldab arhitekt Margit Aule oma kodu Kooli tänaval, germanist Andres Rebane oma müstikahõngulist üürituba Rüütli tänava alguses. Saame teada, mis tunne oli siseneda korterisse, kus raamaturiiulite vahel filmiti Juri Lotmani teleloengud.
Tänapäev ja tulevik
Veidrused? Kas keegi arvab, et tema igapäevaelu on väärtusetu veidrus ja linnal on väärtust vaid vabaõhumuuseumina? Samas ei märka tartlane sageli, kui huvitavas linnas ta elab. See selgub olukordades, kus ta ise linna ilmet näiteks aknaid vahetades mõjutama hakkab.
Raamatus on tutvustatud tulevikuprojekte, mida Talvistu ette heidab – olgu see siis raudteejaama nooruslik-elegantne ootepaviljon või maestro Emil Urbeli ja Andrus Margi poolt Vanemuise kõrvale projekteeritud Tartu esimene tõeliselt minimalistlik pangahoone, käesoleva aasta suurimaid arhitektuuriüllatusi linnas. Jalutaja saab võrrelda kavandit ja seda, kuidas hoone tegelikkuses välja näeb.
Ootepaviljoni rajamine jaamahoone kõrvale oli kirjutamise ajal aktuaalne teema. Võistlusega leiti elegantne nooruslik lahendus, mis ei jää teostamata mitte rahva vastuseisu tõttu selle arhitektuurile, vaid paviljoni funktsioon saab loomuldasa lahenduse vanas jaamahoones. Juhtumi arhitektuurilised tagamaad väärivad sellegipoolest meenutamist.
Tänapäev ja tulevikuprojektid pole odioossed – nad teevad linnas elamise põnevaks.
Paratamatult kuulub Tartu juurde ka arutelu südalinnas säilinud sõjahaavade tuleviku üle. Enamik tartlasist ei teadvusta, et südalinna pargid on tegelikult sõjahaavad, nad ei ole sellisel kujul linna koe loomulik osa.
Vaadakem fotopaari jõe ääres asunud sõjaeelsest aktiivsest äritänavast ja seal praegu uinuvast pargist. Kumba linna eelistaksite teie? Raamat kutsub selle üle mõtlema.
Meie lähiminevik alles ootab oma kohta tartlase minapildis – hruštšovka Jaani kiriku kõrval, Teise maailmasõja järgne neobarokse joonega eeskujulikult remonditud elamu Tiigi tänaval jmt. Miks peaks neist vaikides mööduma, kapates järjekordse staari poole?
Minu eriline lemmik on Näituse tänaval asuv Iuridicumi aed. Lõpuks on Tartus tehtud midagi põnevat ka maastikuarhitektuuri vallas.
Mingem sinna piknikule ning veendugem, et noore arhitektuuriteadlase Jarmo Kauge võrdlus juugendiajastu reklaamide meduusalokkidega on igati õigustatud.
Eksitused ja etteheited
Talvistu heidab ette, et liigselt olla mainitud tundmatuid nimesid, arve jmt.
Muidugi on oluline mainida, kus elasid Faehlmann ja Koidula, aga maja enda kohta ei ütle see palju. Ega seegi, et maja ehitas keegi tundmatu kellassepp? Üksikuna on see tühine fakt, aga kui selgub naabermajade sarnane taust, koorub sealt välja vana linna põnev sotsiaalne muster. Alati otsi kokku sidumata oleme selle mustri jalutajale avastada jätnud.
Tartus on palju maju, mis on sadu aastaid järjest kuulunud sama ala meistrimeestele, apteekritele, kellasseppadele, või hoopis Jaani koguduse pastoritele. Gildi ja Rüütli tänava nurgal asus näiteks üle saja aasta pagaritööstus. Põlvkonnad vahetusid ning Schönrockidest alguse saanud pagaritööstus levis nende laste abiga üle linna.
Vaadakem lk 69 Schlateri litot hoolega! Praeguse Crepi kohviku saali kõrvale jääv hooneosa on pildi keskel täiesti olemas. Teine korrus on alles peitunud kõrge mansardkatuse taha ja Crepi osa on juurde ehitamata. Ehk oleks pidanud pikemalt seletama?
Samuti eksib Talvistu Jakobi tänava väikese puumaja osas, mis ongi raamatus mainitud kui jäänuk hoonestust, kus oletatavasti asutati EÜS. Rida võib jätkata.
Loominguliseks vimkaks ei saa nimetada Kuperjanovi 38a maja autorsuse omistamist riialasele Sergei Antonovile. Arhitektuuriloolase Robert Treufeldti hinnangul on see praeguste allikate järgi tõenäolisim ning saab loodetavasti kinnituse Lätis kevadel valmivas doktoritöös. Allkiri projektil on 1930. aastail olnud sageli üks, hoone tegelik arhitekt aga hoopis teine, sest paljudel arhitektidel puudus allkirjaõigus. Nii lihtne see ongi.
EÜSi maja on omaette vaidlusteema. Vaadakem seda eelarvamusteta ning leidkem sealt mõni otseselt Eestile või Põhjamaadele iseloomulik rahvusromantiline element. Lame liigendatud kelpkatus? Vöömustrilaadne universaalne tellisornament? Maja esteetika kasvab välja kõigest muust kui kohalikust traditsioonist.
Kas on võimalik, et Inglise arhitektuuriajakirjad jõudsid ülemöödunud sajandivahetusel kahe aastaga ka Peterburi või koguni eesti ringkondi mõjutama? Miks mitte? Meie eliit oli toona kosmopoliitsem, kui arvatagi julgeme.
Nii või teisiti pole tegemist auväärt arhitektuuriajaloolase Ants Heina juhuhinnanguga, vaid EÜSi maja monograafia võtmeväitega. Rohkem või vähem tõene, ei kahanda see seik hoone väärtust eestlaste oma arhitektuuri lipulaevana.
Register ja kaardid
Tugeva kriitika alla on sattunud register, mis on tõesti puudulikult vormistatud. Loend sai liigendatud, et võimaldada jalutajale alternatiivseid jalutuskäike. Näiteks ülikooli või linnaarhitektide radadel, erinevate loomeinimeste või professorite radadel jmt.
Samas on register küllalt lühike, et lühikese ülevaatamise järel tööle hakata. Profaanina võtsin voli reastada isikud eesnimede järgi, et saavutada isikukesksemat ja vähem akadeemilist lähenemist. Sageli on ajalookirjandust lugedes tunne, et inimene on autoritele pelk perekonnanimi ja ei enamat. Täisnimi räägib aga inimese või tema ajastu kohta enamat kui vaid initsiaal ja perenimi.
Teejuhi üheks väärtuslikemaks osaks pean kaardimaterjali, kuigi ajaloolaste omavahelise hõõrumise tõttu on Tartus selle ainuõige vana kaardi leidmine keerukas. Seetõttu on eriarvamused ilmselt jätkuvalt õhus.
Linnamüüri osas ongi üldiselt aluseks võetud Talvistu viidatud Uno Hermanni rekonstruktsioon, mis ka linna veebis üleval. Vallikraavi puhul olid valikud hapramad – keskaegne Tartu on tunnustatud publikatsioonidega korralikult katmata, mistõttu on vallikraavi ja müüride kohta siinsete ajaloolaste endi seas eriarvamusi (vt kriitikat Olev Printsi kohta).
Vallikraavi oletusliku asukoha aluseks võetud 1697. aasta plaan on tõesti mitmeti tõlgendatav ning küljendamise käigus nihkunud.
Kaardil ongi tingmärk antud oletusliku, mitte ainuõigena. Selle teemaga tuleb kindlasti edasi tegeleda. Ega vallikraavi tiikide jälgi olegi tänapäeval palju leida – ainus arvestatavam on botaanikaaias.
Minu eriline lemmik on Iuridicumi aed. Lõpuks on Tartus tehtud midagi põnevat ka maastikuarhitektuuri vallas.
Edasises töös peaks kirjastus vigade vähendamiseks kaaluma käsikirjale põhjaliku retsensiooni tellimist. Käesolevagi teejuhi käsikirja lugesid üle mitmed autoriteetsed ajaloohuvilised, mistõttu julgen väita, et raamat on reisijuhina usaldusväärne. Leitud vead saavad teises trükis parandatud ja ka Heivi Pulleritsu sõbralikud märkused arvestatud.
Kriitikast hoolimata kutsun jalutajat enne Riiga minekut meie raamatuga üles Toomele, bastionivööndi küngaste vahele või arenevasse südalinna Tartut otsima. See linn on põnev ja uskumatult mitmekihiline!
Samal teemal: Raimu Hanson, «Raamat viib lugeja jalutama», TPM, 16.10.; Heivi Pullerits, «Raamat kutsub linnas jalutama», TPM, 20.11.; Enriko Talvistu, «Olen minagi jalutanud Tartus», TPM, 9.12.
Jalutaja teejuht.
Tartu I. Südalinn ja Toometagune.
Mart Siilivask & Tõnis Kimmel.
Solness Arhitektuurikirjastus.
Tallinn, 2009