Tartu puukooli agronoomi Andres Tuvi tänavune kevad oli tema ligi 20 aasta pikkuse karjääri üks töörohkeimaid: lisaks tavapärastele kevadtöödele istutasid puukooli töötajad tema juhendamisel Tartus viissada puud.
Andres Tuvil möödus elu kiireim kevad
30. detsember 2002, 21:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tulus töörohkus
Tartu linnavalitsuse mõte istutada linna ohtralt puid ja põõsaid oli puukooli töötajatele ühtaegu nii meeldiv kui ka kurnav ülesanne. Kurnav seetõttu, et kevad on puukoolis tööde poolest niigi üks kiireimaid aastaaegu.
«Meeldiv oli see aga majanduslikus mõttes,» rääkis agronoom Tuvi. «Tartu linn pole tükk aega sellist kampaaniat teinud.»
Viimane suurem puudeistutamine oli Andres Tuvi mäletamist mööda 1982. aastal, mil Tartu Ülikooli aastapäevaks rekonstrueeriti Toomemägi.
Tänavu kevadel juhatas Andres Tuvi ühe käega puukooli, teisega istutustööd. Ja viimast oli ohtrasti, mõnel nädalal oli kogu puukooli rahvas rakkes seitse päeva järgemööda.
Ühtekokku pandi sel kevadel Tartus mulda tuhatkond uut puud, lisaks Tartu puukoolile istutas neid ka Ihaste puukool.
Andres Tuvi lootusel, et suvi tuleb kevadest rahulikum, polnud määratud täituda, sest põud sundis vastistutatud puid pidevalt kastma. Paljud puud olid kasvama pandud lagedale, neil polnud seal mingit varju ja muld muutus lõõskava päikese käes kiiresti tuhkkuivaks.
Põua kiuste ei saanud istutatud puud hukka ja nüüd ootab puukooli rahvas hingevärinaga, kuidas neil õnnestub talv üle elada.
«Kena oli tõdeda, et inimestele läks puude toimetulek väga korda,» muheles agronoom. «Linnaaednik Andres Poolile helistati pidevalt, kui mõnel puul olid lehed hakanud kollaseks minema, ja kurjustati: nüüd lasete puudel ära kuivada! Tegelikult polnud see midagi muud kui puu vastureaktsioon kuumusele.»
Puid ei rüüstatud
Heameelt tegi Andres Tuvile ka see, et vandaalid ei kippunud istutatud puid rüüstama, küll murti siin-seal puruks puudele toeks pandud kepid.
«Paljud linnakodanikud istutasid ka ise puid, selge see, et enda istutatut ei hakka keegi lõhkuma,» ütles agronoom. «Minu arvates tõi niisugune ühine puudeistutamine linnavõimu inimestele tunduvalt lähemale.»