Maaülikooli uus biogaasilabor meenutab lehma magu

Martin Pau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argo Normak loeb gaasianalüsaatori ekraanilt, et katseseade töötab korralikult, sest väljuvas gaasisegus on üle 30 protsendi CO2 ja üle 60 protsendi CH4.
Argo Normak loeb gaasianalüsaatori ekraanilt, et katseseade töötab korralikult, sest väljuvas gaasisegus on üle 30 protsendi CO2 ja üle 60 protsendi CH4. Foto: Sille Annuk

Eesti Maaülikool avas eile Kreutzwaldi tänavas lennuakadeemia kõrval biogaasilabori, kus baktereid silo või sõnnikuga söötes saab matkida tööstuslikku metaangaasil töötavat soojuselektrijaama.


Kreutzwaldi 56 laboris heljuv silolõhnavine muutub tugevamaks, kui maaülikooli taastuvenergia keskuse juhataja Argo Normak kergitab 600-liitrise terasest eelsegamismahuti kaant ja näitab vedelat ollust, milles ujuvad pudiks peenestatud kõrrelised.

Automaatpump lööb püdelat massi iga tunni tagant, korraga teeklaasi jagu, segamismahutist 200-liitrisesse kinnisesse kääritustünni. Selles elavad ja paljunevad bakterid valmistavad gaasi, millest ligi kolmandik on süsinikdioksiid ning kaks kolmandikku metaan.

Labor lehmast tõhusam


«Meie bakterid on toodud Tallinna reoveepuhastist käärimisjäägiga,» näitab Argo Nor-mak plastkanistrit hallikaspruuni kergelt haisva vedelikuga. «Praegu laseme tekkiva gaasi lihtsalt välisõhku, aga meil on plaan rajada ka kogumisseade koos gaasipõletustõrvikuga.»

Metaan on küll aktiivne kasvuhoonegaas, mille atmosfääri paiskamise piiramine on inimkonna tähtsamaid keskkonnakaitselisi eesmärke, kuid Normaku sõnul reostab maaülikooli labor kaduvvähe. Umbes sama palju kui üks lehm.

«Protsess meie labori kääritusnõus ongi põhimõtteliselt sama, mis lehma vatsas,» näitlikustab Normak. Lehma seedesüsteem töötab aga kiiremini ega suuda silo samavõrd lagundada. Sellepärast jääb lehmasõnnikule ka tugevam hais kui labori käärimisjäägile, selgitas Normak.

Tema sõnul pole tagasihoidliku gaasitekke tõttu võimalik käivitada laboris miniatuursetki elektrigeneraatorit, isegi vee soojendamine eeldaks suurt lisakulutust soojus-vahetisse.

Normak rehkendas, et laborjaama tulevase tippvõimsuse juures saaks ööpäevas koguda umbes 135 liitrit metaani, millest võiks teoreetiliselt saada energiat ühele 20-vatisele hõõglambile.

«Aga kui hakkame tulevikus gaasi koguma, saame seda kasutada põletuskatseteks,» selgitas Normak.

Maaülikool valmistub koostööks firmaga Baltic Biogas, mis loodab panna 2011. aastal Ilmatsalus käima sõnnikust ja lägast kääritatud metaani põletava soojuselektrijaama. Argo Normaku sõnul on üks laborikatsete väljundeid ka Eesti Energia taastuvenergia projekt.

Jalgratast ei leiuta


Normak nentis, et paljud Euroopa riigid on Eestist ees nii teaduslike biogaasiuuringutega kui gaasipõletusjaamade töölepanekuga. Näiteks Saksamaal töötab ligi 4000 biogaasijaama.

Ometi ei leia Normak, et meie teadlased leiutavad jalgratast.«Isegi sakslaste uurimistulemused varieeruvad kuni 50 protsenti,» märkis ta. «Biogaasitoodang sõltub ju liigist, silotaime kasvutingimustest ja silo valmistamise tehnoloogiast.»

  Biogaasilabor
• Eesti Maaülikooli uus biogaasi pilootseadmete labor läks maksma 4,6 miljonit krooni. Sellest 1,5 miljonit kulutas maaülikool ja 3,1 miljonit keskkonnainvesteeringute keskus.
• Biogaasilabor on jätk 2007. aasta sügisel maaülikooli metsamajas avatud bio- ja keskkonnakeemia laborile, kus metaangaasi tekitatakse katseklaasides.
Allikas: EMÜ taastuvenergia keskus

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles