Politseireid ohjeldas üleannetuid noori

Läinudreedene disko Annikoru rahvamajas jääb seal pidutsenud noortele ilmselt tükiks ajaks meelde, sest muidu tagasihoidlik rahvamaja muutus korraks justkui politseiseriaali võttepaigaks. Käimas oli rutiinne politseireid.

Mõned minutid pärast kella poolt ühtteistkümmet lendab pimedusse uppunud Annikoru rahvamaja poole eri suundadest mitu politseiautot. Rahvamaja ukse juures suitsetavad noorukid on erakordsest vaatepildist sedavõrd üllatunud, et võtavad esimese käskluse peale kuulekalt seina äärde rivvi.

Kohe sisenevad politseinikud mitmest uksest korraga majja, tekitades sealgi ehmunud sagina. Diskosaalis lüüakse tuled põlema, teineteise vastu liibunud teismelistepaarid põrkuvad lahku ja muusika vakatab.

Diskor teatab häirimatult, et tegemist on politseioperatsiooniga, kohe läheb pidu edasi.

Politseinikud liiguvad saalis ringi, püüdes selgust saada, kas mõni piduline on alkoholi pruukinud. Rahvas saab esimesest jahmatusest üle ja hakkab elavalt korrakaitsjate tegevust kommenteerima.

Saalist alkoholiga patustanuid ei leita ja kui uks viimase kontrollija järel sulgub, kaigub üle saali kõrvulukustav «jeee-ee!!!», mattes jäägitult fotograaf Ove Maidla soovi pidutseda.

Roheline päästev tuluke

«Olen varem üksi või kaitseliitlastega pidusid kontrollimas käinud, siis on mõned tagaukse kaudu lihtsalt jalga lasknud,» põhjendab reidi mastaapsust operatsiooni juht, Konguta ja Rannu valla konstaabel Tiit Treial.

Rahvamaja kuumaks köetud pisikeses fuajees hakkab lahkuvaile korravalvureile aga silma ilmselgelt nokastanud noorsand.

«Jah, jõin õlut,» ei hakka nooruk salgama. Joovet kinnitab ka alkomeeter. Et tegemist on täiskasvanud inimesega, võiks vahejuhtum ehk sellega ka lõppeda, kuid õllelemb hakkab politseinike kallal suud pruukima.

Nii ei jää Treialil muud üle kui ta autosse toppida ja Elva politseijaoskonda ööbima viia.

Alkomeeter on aga tekitanud rahvamaja fuajees eriskummalise hasardi - vabatahtlikult soovib puhuda küll üks, küll teine piduline.

Et Elva politseijaoskonna meestel on vanad alkomeetrid, mis reageerivad alles mõne aja pärast, siis ootavad põnevil noorukid koos vanemkonstaabel Mart Bretiga pärast iga puhumist pingsalt, kas süttib punane või roheline tuluke. Probleeme vabatahtlikel ei teki, väsimatu järjekindlusega näitab alkomeeter kõigile rohelist tuld.

Enne politseireidi algust rääkis Tiit Treial, et kõige rohkem põhjustavad talle peavalu just alaealised, kes hulguvad õhtuti liiga hilja ringi või tarvitavad alkoholi. Sellest siis ka need reidid.

Annikoru rahvamajast lahkudes jäävad politseinikud mingis teeristis pidama, et «teha veidike liiklust», kuni konstaabel Treial Elvast tagasi jõuab. Väljas on kohutavalt külm, tähed siravad selgelt ja politseinikud räägivad rahulikult Võrtsjärve jääoludest. Tundub, et varsti saab kalale.

Taevast kukkunud auto

Varsti liitub konstaabel Treial taas reidilistega ja autod võtavad suuna Rannu peale, et vaadata üle sealse Barbara baari hilisõhtune seltskond.

Rannusse jõudes märkavad politseinikud aga järsku mõlemat teepoolt ääristavat autojuppide jada. Justkui oleks mõni kaubajuut otsustanud tund enne südaööd hakata Rannus auto varuosi müüma.

Hetk hiljem on mõistatus lahenenud. Keset teed seisab Audi 80, mis oleks sinna nagu taevast kukkunud - mootorit autol sama hästi kui pole, puudub ka üks esiratas.

Sõiduki juures askeldab silmanähtavalt purjus ja erutatud noormeeste seltskond. Üks neist tunnistab ausalt, et tema oli roolis ja on alkoholi tarvitanud.

Viimast kinnitab ka alkomeetri näit. Samas väidab noormees, et auto pole mitte tema, vaid ta tüdruku oma.

Õnnesärgis sündinud sõitjad

Politseinikud hakkavad sündmusest pilti kokku panema. Selgub, et Audi oli 40-kilomeetrise tunnikiiruse piiranguga teel sõitnud enam kui sajaga.

Ühel hetkel oli auto juhitavuse kaotanud, põrganud tagaosaga vastu liiklusposti, sealt mõnikümmend meetrit edasi vastu elektriposti ja teinud seepeale veel mõnekümnemeetrise lennu. Nende katsumuste keerises hakkasidki Audil jupid küljest pudenema.

Autos sõitnud on ilmselgelt õnnesärgis sündinud, kuid politseinikel tekib küsimus, kui palju neid õnnesärklasi ikkagi oli. Autojuht raiub nagu rauda, et nad olid kolmekesi.

Samas kinnitavad õnnetust uudistama tulnud külaelanikud, et sõidukist ronis välja kuus inimest, ühel olnud käsi verine. Varsti hiilivadki sündmuspaiga poole kaks heitunud tüdrukut, kes tunnistavad, et nemadki olid autos, lisaks veel Kristjan, kelle käsi viga sai.

Politseinikud hakkavad vigasaanut otsima ja varsti on nooruk käes. Kui ehmunud tüdrukud ja pahur autojuht välja arvata, naudivad ülejäänud nokastanud noorsandid ilmselgelt tähelepanu keskpunkti sattumist.

On ju peaaegu kogu Rannu asula sündmust pealt vaatama tulnud. Kellelegi neist ei ole jõudnud ega jõuagi vist kunagi kohale, et nad pääsesid sel reedeõhtul mingi ime läbi kindlast surmast.

Liikluspolitsei ära oodanud, arutavad politseinikud, kuhu edasi minna. Barbara baari pole enam mõtet minna, kõik baarikülalised on kogunenud õnnetuspaigale. Politseiautod võtavad suuna Rõngu peale.

Rõngu alistamine

Edasi läheb korraldustöö nagu parimates politseifilmides. Politseinikud lepivad kokku, kes sulgevad Rõngust väljuvad teed, kes sõidavad asulasse sisse ja kuhu suunduvad.

Rõngu baaris vaatavad sissemarssivaile politseinikele vastu aga ainult mõned ehmunud näod. Ja kõik need näod kuuluvad täiskasvanuile. «Ilmselt vara veel,» arvab Treial. Kell näitab, et keskööst puudub napp pooltund, Rõngus pidavat aga õige pidu lahti minema kella ühe paiku öösel.

Väikese arupidamise järel võtavad politseiautod suuna Elvasse. Mingit suuremat pidu seal teadaolevalt pole, politseinikud otsustavad korraks politseijaoskonnas hinge tõmmata ja siis maantee äärde minna.

Küsin Tiit Treialilt, kui närvesööv vallakonstaabli amet õigupoolest on. Treial mõtleb viivu ja kostab, et praegu pole häda midagi.

«Kui ma Kongutal ja Rannus mõned aastad tagasi alustasin, oli seal küll päris hullumaja,» tunnistab ta. «Nüüd on rahulikum.»

Pärast mõningat ninasoojendamist suunduvad politseinikud jälle jäisesse öhe - «liiklust tegema». Politseireid kestab.