Karin Bachmann: mängi minuga!

Karin Bachmann
, maastikuarhitekt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karin Bachmann.
Karin Bachmann. Foto: .

Kes on kulgenud Tallinna-Tartu maanteel sõidukijuhina, see teab, millised tegevused saab kokku võtta sõnaga maanteemängud.


Mittejuhtidele teadmiseks: see tähendab näiteks üksteisest vaheldumisi möödasõite, järelejõudmisi-eestkihutamisi, ennastunustavat süstimist, teise möödumisel kiirendamist, pikki ja segaseid signaale, küljeltsurumist, täistuledega näkku või kuklasse sõitmist, pidurdamise matkimist ja paljut muud sellist.
Eesmärgiks võib olla mäng, lihtlabane ärategemine või puhas kius, mis päädib keskmise sõrme ja  tagatulede näitamisega.

Auto liputab saba


Jalakäijad kohtavad üksteist samal tasapinnal ja on üsna võrdsete võimalustega, autos viibijate piirid on geograafiliselt ja vahel elamuslikult oluliselt laiemad, kuid füüsiliselt ja sotsiaalselt kitsamad; ka asetsevad liiklejad ruumis erineval kõrgusel sõltuvalt liiklusvahendi füsioloogiast.

Igal juhul on reisija juhi meelevallas ning usaldab enamasti juhti nagu laps vanemat, kes tundub kõikvõimas. Auto justkui soe ja turvaline pisike tuba koos kantrimuusika, kabanossi ning sõitjate omavaheliste vestlustega ei tundu olevat see asi, mis sekund hiljem kraavis kummuli tossab. Vorst on käest lennanud, klaasikillud, veri, karjumine, pimedus. Noh, muusika tõenäoliselt mängib edasi.

Illusioon teisest reaalsusest on mugavates autodes nii tugev, et lisaks mõnusale äraolemisele tahaks ka teise kapsli rahvaga suhelda – ja nii hakkabki juht «saba liputama», et mängu algusest märku anda. Tihtipeale reageerib kogu ekipaaž vaimustunud huilgamise ja ergutamisega, mis üksikmängijast tiimi vormib, ja ühisus tegutseb teadupärast hoopis uljamalt.

Hollandi kultuuriloolase Johan Huizinga arvates on mängu ühed põhilised omadused ajaline ja ruumiline piiratus, vaba tahe, korraloome, pinge, reeglid ja korratavus.

Seega mäng algab ja lõpeb alati kindlalt, on olemas kindel mänguruum, mängu sisenetakse vabatahtlikult ja seal on reeglid. Reeglid, milles ollakse eelnevalt kokku leppinud ja mille rikkuja mängust välja heidetakse.

Veel on mängu puhul selge, et mängija, olles teadlik, et «päriselt» on tegelikult mängult, mängib siiski täie tõsidusega ja võtab sama tõsiselt reeglite rikkumisi – rikkuja on rikkunud mängu, purustades selle ajutise teise reaalsuse.

Mängult ja päriselt


Kuidas on tekkinud komme politseid kohates teistele tuledega märku anda? Kes otsustas, et kui teisel autol tuled ei põle, tuleb enda silmadele osutada ning enamik juhte taipab silmapilkselt tuled põlema panna? Kes ja millal leppisid kokku, et kui teine auto laseb su mööda, vilgutad ohutuledega tänamiseks?

Võib-olla on see liikluseeskirjas, ma ei tea. Kuid samasugust poolalateadlikult kokkulepitud keelt kasutatakse ka teemängus (rekkajuhtide kujundatud tuledekeel on veel eriti rikkalik, kuid kahjuks enamik lihtjuhte seda ei valda), mille eesmärk ei ole siiski teist juhti aidata, vaid teda võita.

Üsna rahulikud inimesed muutuvad autoroolis täielikeks kuraditeks, kes valimatult sõimlevad, kätega vehivad ning halvemal juhul ristmikul autost välja tormavad ning läbi akna vastu nina virutavad.

Kord tegin Pärnu maanteel kogemata valepöörde ja jäin ühele meesjuhile pisut jalgu – ta keeras otsa ringi ning sõitis mul veerand tundi sabas lihtsalt selleks, et sobival hetkel aken alla kerida ja «Värdjas!» karjuda.

Need juhtumid pole muidugi mängulised, vaid lihtsalt kinnikiilunud ja eluvaevas inimeste ebaterved reaktsioonid; sellised ei mängi, vaid võitlevad elu eest. Mäng ei ole neile «nagu päriselt», vaid ongi ainult päriselt, ilma mänguta.

Maanteemängudes on teise mängija väljavalimine oluliselt erinev võrreldes näiteks kabega. Pole tähtis teadmine vastase tegelikest oskustest, vaid esmaseks kriteeriumiks osutub sõiduk – hea, kui on suts kehvem mängualgataja omast, kuid mitte ka päris saan, millega rinda pista oleks igav.

Naised on mökud


Järgmiseks vaadatakse põgusalt juhti ja siin ei saa soolisest võrdõiguslikkusest hoolida: enamik mängijaid on mehed ja partneriks oodatakse ka meest, sest naised on enamasti liialt mökud, ka on neil pahatihti autos lapsi või koeri.

Olen korra poolkobamisi Riia tänaval «karpi pannud» ühe rallimehe, kes mind mööda Elva maanteed taga ajas ja mängu kutsudes korduvalt järsult ette keeras – selle mehe nägu oli nii õnnetu (kaotas ta ju eidele), et hakkas veidi kahjugi; meie autos viibinud mehed rõkkasid rõõmust.

Ja pean tunnistama, et oli mulgi kerge eduelamus, mille üle hiljem juureldes siiralt imestasin. Sest tegelikult, kui mõelda, on see totter: ma sõitsin temast lihtsalt mööda – ei minu võidurõõm ega tema kaotusvalu loe enam kunagi midagi kui sel, mängulõpu hetkel.

Aga sel hetkel see ongi tõesti päriselt oluline, sest karpipanemise reeglite järgi võidab mängija, kel õnnestub teiste autodega manipuleerida nii, et saab partneri liikumistee ära lõigata.

Mängu kutsujana eeldas see mees tookord võitu, mis oleks pidanud kõigi reeglite järgi käes olema – vastase kehvem auto, naisjuht roolis –, aga võta näpust, saabus hoopis löök allapoole iluvõret ja sumpat.

Kõrgeim panus – elu


Maanteemänge mängitakse juba ammugi ka linnas, kuid siin peab olema veel osavam ja samal ajal loobuma kaitsvast anonüümsusest. Kiirused on väiksemad, vahemaad lühemad ja nõuavad seetõttu mängimist suurema pingega. Ka võimaldab mänguruumi suhtelisem kitsus põnevamate käikude sooritamist.

Samas annab ruumi vähesus ja liikluse reguleeritus võimaluse silmast silma kohtumisteks, mistõttu on oht hiljem ka toidukaupluses põrkuda.

Foori all rohelist tuld oodates on enim levinud mängualguseks partnerit eksitava kohaltsööstu imiteerimine.

Kui juhid on silmsidemega mängus kokku leppinud, lähebki üks teise liikumise õnge ning hüppab gaasipedaalile ja samas kohe pidurile, sest tegelikult põleb veel punane. Selle hetke jooksul vahetub tuli ja pettemanöövri sooritaja põrutab võidurõõmsalt minema.

Edasine sõltub, kui kiiresti teine pool end koguda jõuab – kas kihutatakse võidu mööda tänavat ja püütakse teist karpi suruda või lõpeb mäng sealsamas, sest ülejäänud etturid tuiskavad kohmerdajast mööda.

Iga mäng saab ükskord otsa – ta leiab aset kindlates aja- ja kohapiirides.
Mängu põhiomadus, mängija vaba tahe, võib aga maanteemängudes osutuda petlikuks. Nimelt on meil küll vabadus alustada, aga samuti nagu ülemeelik laps kukub ootamatult põlved katki, võib hoogusattunud juht kahe reaalsuse piirid ületada ning põnevast mängust saab õhtuse uudistesaate mustas raamis materjal.

Kasiinos istuja teab, et mäng käib raha peale, samuti on bridži- ja turakamängijad mängu hinnast teadlikud. Kuivõrd aga tajub maanteemängur, et tegelikult on selle mängu kõrgeim panus elu, mille säilitamiseks tihti ei piisa enam piduri vajutamisest?

«Mina enam ei mängi» võib mingil hetkel hiljaks jääda ja ollaksegi mängust väljas – seekord lõplikult, ilma kordamisõiguseta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles