Lible tegi, Lible tegi….

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Laine Jänes
Vanemuise kontserdimaja direktor, muusikamagister

Olen kuulnud, et 1970-ndatel aastatel leidsid kiirtee ehitajad Hiinas pronksiaja matmispaiga. Arheoloogilistel väljakaevamistel leiti haudadest ka pronkskellade komplekt, mis kaalus viis tonni ja millest võis moodustada seitsmeastmelise helirea.

Kellad, mis olid kadunukesele kaasa pandud, pidid tunnistama maetu erilist väärikust ja jõukust ning hoolitsema tema hinge puhtuse eest ka teispoolsuses. Ajast aega on kellad olnud väärikuse, jõulisuse ja ülla meele sümbol.

Kellad on nagu lapsed

Kellamängu kuulamine ravib sadat haigust, see helin võib vabastada needusest ja pahadest vaimudest. Kellamängu imetabast võimu on tahetud uskuda sajandeid ja usutakse kindlasti veel aastatuhandeid - aitab just see, millesse usutakse.

Tartu raekoja torni saabusid kellad Saksamaalt, Karlsruhe kellatehase meistrite käe alt vaid pool aastat tagasi. Meil on põhjust kellamängu üle uhkust tunda, see viib Tartut sammukese lähemale Euroopa intelligentsetele ja kultuurihuvilistele linnadele. On õnn, et linnaisad suudavad peale linlaste olmeliste vajaduste rahuldamise ka linna hinge kosutada.

Kellamängu ei paigaldata aastaks või kümneks, vaid sajanditeks. Aastate pärast ei kujuta me Tartu raeplatsi kauni ja üllatava kellamänguta, miks mitte ka nädalalõpukontsertideta ettegi.

Selleks aga oleks vaja juurde veel oktavi jagu kelli. Praegu on neid 18, võimalik oleks paigaldada kuni 30. Kaks ja pool oktavit annavad juba tunnistust võimekast kontsertpillist. Miks ka mitte!?

Näiteks Kaunase kiriku kellamäng on kokku kutsunud turiste nii oma maalt kui ka raja tagant, et kord nädalas kuulata 15-minutisi kontserte, kus kogenud interpreet esitab kaunist klassikalist muusikat.

Terves Eestis ei ole praegu inimest, kes suudaks professionaalsel tasemel esitada kas või ainustki terviklikku tornikella pala. Kahju! Oleks vaja leida huviline ja toetada teda õpingutes, näiteks sellessamas Karlsruhe tehases.

Kellamäng on keeruline asi. Ei piisa ainult kord kolme kuu jooksul paari loo sissemängimisest - kelladega peab kogu aeg tegelema, nende eest hoolitsema, n-ö kellade hinge eest hoolt kandma. Seda hinge peab tundma õppima ja kasvatama nagu last - ei oota me ju pooleaastaselt imikult soravat kõnekeelt ja jooksurekordeid. Kellade sissetöötamine on pikk teaduslik protsess.

Kuninglik rikkus

Esimesed sammud Tartu eripära toonitamiseks on tehtud - on soetatud suurepärane instrument. Kevade jooksul on kelli analüüsitud, mõõdetud nende võnkesageduse muutumist sõltuvalt temperatuuri kõikumisest, katsetatud erinevaid harmooniaid ja teoste katkendeid. Järeldus: kariljon (kellade kogu) ise on suurepärase kvaliteediga.

Nüüd varugem kannatust, küllap leitakse ka head orkestratsioonid ja õiged arranžeeringud, et olemasolevat kvaliteeti parimal viisil kuulajate ette tuua. 2001. aasta jõulud olid Tartu kellamängu sünniaeg - sünniga käivad ikka kaasas sünnivalud.

Iga eriline asi ongi algul arusaamatu. Arsise käsikellade ansambli kunstiline juht ja ekspert sellel alal Aivar Mäe on öelnud, et tõelise kella ilu tunneb ära tema obertoonide (ülemhelide) rikkusest.

Käsikelladel (nt Arsise ansambli instrumentidel) on puhastatud obertoonid - alles on jäetud vaid kvart- ja kvintülemhelid. Ansamblimängu puhul on see hädavajalik, sest korraga võib kõlada 30 erinevat kella ja kõigi puhastamata ülemhelisid ei kannataks välja ka kõige lojaalsem kontserdikuulaja.

Tornikelladega on asi teine, siin tunnistavad just rikkalikud looduslikud ülemhelid kariljoni kõrget kvaliteeti. Kuidas selle rikkusega ümber käia, on Mäe sõnul kellade isanda kätes.

Sündida võib sümbol

Tartu raekoja kellamängu parimad tulemused on kindlasti veel ees, sest instrument ise on suurepärane. Kellade hulga suurendamisega saaks see aga juurde uusi võimalusi, et esitleda oma kuninglikku ilu meistri käe all ning teha põnevamaks meie kesklinna elu. Ehk leidub toetajaid?

Kellamängust rääkides sobiks ilmutada loomingulist suhtumist ja perspektiivitunnet. Lihtne on osatada stiilis «Lible tegi, Lible tegi ...». Aga et lehelugejad ja minu kodulinna elanikud kellamängu pärast südant valutavad, on väga tervitatav. Olen märganud, et mida rohkem poleemikat, seda populaarsemaks ja südamelähedasemaks osutuvad sümbolid meie ümber.

Mõelgem kas või praeguse Tartu lahutamatuks osaks saanud purskkaevu «Suudlevate tudengite» või Wilde kohviku ees asuva kirjameeste skulptuuri saamisloo peale. Postimehe veergudel avaldatu ja kuluaarides kuuldu annab lootust, et ka Tartu raekoja kariljon kirjutatakse ükskord suurte ja uhkete tähtedega nii meie kui ka paljude järgnevate põlvkondade tartlaste südameisse.

    Tagasi üles