Voodist maha kukkunud kuuekuuse Anna-Liisa peamuhu hindasid Põlva arstid ohutuks verevalumiks, Tartu lastehaigla aga diagnoosis imikul koljuluumurru ja võttis ta haiglaravile.
Põlva arstidel jäi imiku koljuluumurd märkamata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlvamaal Kõlleste vallas jätsid noored vanemad Gerly Toomes ja Imre Sokk oma pisitütre vaid korraks tähelepanuta, ometi suutis vanemate voodile tõstetud imik end selle ajaga üle voodiääre põrandale veeretada.
«Ta kukkus peaga vastu laudpõrandat, päris kõva mürts oli,» rääkis isa.
Laupäeva õhtupoolikul märkasid vanemad lapse peas peopesasuurust verevalumit. Sõideti Põlva haiglasse. Valves olnud arst pidas Imre Soku väitel nõu teiste arstidega ja soovitas tuua imiku nädala algul kirurgi vastuvõtule.
Igaks juhuks Tartusse
Esmaspäeval vaataski lapse üle kirurg, kes ema sõnul ei pidanud peavigastust ohtlikuks.
«Arst tõmbas süstlaga naha alt natuke verist vedelikku ja see oligi kõik,» rääkis Gerly Toomes. «Ta ütles, et kui muhk uuesti kerkib, peaksime kahe-kolme päeva pärast tagasi tulema, siis tõmbab ta uuesti vere ära.»
Kolmapäeva hommikul märkasid vanemad, et verevalum lapse peas on suurenenud. Et perel oli planeeritud sõit Tartusse, võeti Anna-Liisa kaasa ja nõutati vastuvõttu lastehaigla neuroloogiaosakonnas. Röntgenipilt näitas koljuluumurdu ja laps võeti haiglasse.
Raviarst Reet Rein selgitas, et imikul oli parema oimuluu murd peanaha all pehmete kudede vahel ja koljuluus väike mõra. Lapse üldseisund oli aga hea.
Veendumaks, et ajukoes pole verevalumit, korraldas raviarst ka kompuutertomograafilise aju-uuringu. Selle tulemusena võis arst veel kord ema rõõmustada: verevalumit pole olnud, paari-kolme päeva pärast saab Anna-Liisa haiglast välja.
Põlva haigla kirurg Rein Randam ei arva, et ta oleks midagi valesti teinud või hädatarviliku tegemata jätnud.
«Oli näha, et laps ei ole kuigi kõrgelt kukkunud,» ütles kirurg. «Imiku tervislik seisund oli täiesti normaalne, ei olnud märgata iivelduse ega rahutuse tunnuseid, mis oleks andnud põhjust oletada peavalu. Punkteerisin hematoomi ja ütlesin emale, et paari päeva pärast võiks lapsega tagasi tulla.»
Küsimusele, miks ta ei pidanud vajalikuks teha röntgenipilti, vastas kirurg, et kerge trauma puhul ei ole vajadust kiiritamiseks, mis pole väikelapse ajule hea.
Ta kinnitas, et kuna polnud põhjust oletada ajuvigastust, ei näinud ta vajadust last põhjalikumalt uurida ega ravi määrata. Randami väitel lapse koljuluumurd ravi ei vaja, see paraneb nagunii, kuid vaja on jälgida lapse seisundit.
Sama kinnitas Randami kolleeg Peeter Kuningas, kes ütles, et iga muhu pärast lapsi ju arsti juurde ei tooda ja midagi halba ei juhtu. Sel korral oleks tema arvates võinud neuroloog lapse üle vaadata.
Küsimusele, kas haigla pidas röntgeniuuringut liialt kulukaks, vastas kirurg Kuningas, et rahakulu oleneb võtete hulgast, kuid vajaduse korral tehakse neid nii palju, kui on vaja.
«Sellises seisundis lapse puhul, nagu ma esmaspäeval vastu võtsin, tegutsen ma järgmisel korral täpselt samamoodi,» ütles Randam. «Polnud vähimatki tunnust, mis oleks viidanud võimalikule ajuvigastusele, ka lapse ema ei rääkinud midagi lapse vaevustest.»
Anna-Liisa ema tundis heameelt, et nad tütre siiski Tartusse tõid, sest igal juhul on parem täpselt teada, mis lapsel viga on ja mida võib vigastus pisikesele tähendada ning saada juhiseid, mida lapse juures jälgida ja kuidas teda kohelda.
Iga õnnetus isemoodi
Lapse isa Imre Sokk järeldas lastehaigla arstide kiirest tegutsemisest, et tüdrukuga on juhtunud midagi üpris tõsist. Ema-isa suureks rõõmuks osutus nende hirm siiski põhjendamatuks.
Arstide suurt tähelepanelikkust kommenteerides ütles lastekliiniku juhataja professor Tiina Talvik, et väikelaste traumad on alati erakordsed ja enamasti pole üks juhtum teistega võrreldav, seepärast uuritakse iga patsienti väga põhjalikult.
Põlva kirurgide seisukoht oli, justkui oleks Anna-Liisale Tartus tehtud uuringud tarbetud, siinsete arstide ülipüüdlikkusest tulenenud asjatu töö- ja rahakulu.
Professor Talvik sellega ei nõustunud, tema kinnitas, et uurimine oli vajalik.
«Arst peab saama täpse ülevaate vigastuse iseloomust ja ulatusest,» ütles professor. «Seda esmajoones haigusjuhu õige käsituse huvides, kuid ka lapse vanemad tahavad saada igakülgset selgitust.»
Anna-Liisa röntgenipilt läks maksma 134 krooni ja kompuutertomograafia 390 krooni. Voodikoht maksab ööpäevas 390 krooni, ema haiglapäev 73 krooni.
Seega on viie haiglapäeva rahakulu haigekassale 2839 krooni.
Imikul tuleb silm peal hoida
«Imikut ei tohi jätta hetkekski sellisesse kohta, kust ta võib maha kukkuda. Kui ema peab lapse korraks üksi jätma, on kõige ohutum asetada ta põrandale. Mingil juhul ei tohi imikut jätta mähkimislauale, diivanile, vanemate voodile või muule kõrgele alusele.»
Tiina Talvik, professor, lastekliiniku juhataja