Võrtsjärve valged jänesed kaitsevad libedaid kalu

Ilmateade lubab tuult, vihma ja lörtsi. Esimesed kaks on juba akna taga askeldamas, kolmas põhja poolt tulemas. Hahetab. Asutan Võrtsjärvele võrke vaatama. Koos kaluritega mõistagi. «Ära mine,» ütleb naine. «Lähed veel ümber.»

Sel hommikul on kõike topelt. Jalga topeltsokid ja -püksid, selga topeltvammused. Topeltkohv. Naine on topelttusane ja seab taas kord kahtluse alla minu terve mõistuse.

Ilm on jäle

Pardilaskjatunkedega Aivar Pärgmäe seisab Valma sadamakuuri räästa all ja kisub suitsu. Suits on vihmast märg ja kai ääres õõtsuv kalapaat ka. Aivar on paadi kapten, harrastusjahimees, ettevõtja ja Tartu Ülikooli majandusmagistrant, aga sel hommikul eelkõige märg kalur. Kõik on märg. Mina ka.

Ootame mehi. Mehed on sigalas vanne toomas. Pärast ütlen, miks.

Aivar räägib, et tema Aramis-tüüpi paat on sündinud 1980. aastal Poolas Gdanskis ning teinud oma esimesed veesõidud Tallinna olümpiaregati kohtunikega.

Kalapüügiks kohandatud Aramis on Aivari hinnangul selle sadama parim kalapaat.

Helistan naisele ja annan info edasi. «Ära ümber mine,» julgustab naine.

Kahe mustja kakuamipaadi parrastel istuvad valged kajakad. Aramis on ise valge.

Mehed tulevad.

Kõige ees astub mõõdetud sammul Valma Kaluri esimees Leo Aasa. Tema järel sumpavad läbi lompide oranþide vihmariietega Jaanus ja Meelis - Leo kaksikud pojad. Kuskilt tekib kaile ka kalur Enn Pede. Vannid tekivad koos nendega.

«Ilm on jäle,» ütleb Leo.

Aivar roolib sadamast välja. «See paat tahab saada vähemalt 120 sentimeetrit kiilu alla,» nimetab ta. «Muuli otsa juures kraabime põhja nagu sirin.»

Ja sirinakohast natuke edasi, otse keset faarvaatrit, olevat järvepõhjas suur kivi - ei poid ega midagi. Pääseme mööda.

Järv on valgeid lainejäneseid täis. Kurss viib meid teisele poole järve, jänestest otse läbi. «Juulis sai torm meid kätte,» poetab Aivar. «Olime just mõrralasul, kui tuli laksakas selga ja taevas läks kottpimedaks. Hoidsin nina vastu tuult, andsin täiskäigu edasi, aga paat liikus tagasi.»

Leo arvab, et puupaadi oleks juulitorm kildudeks peksnud: «Paljas vesi käis üle kajutikatuse, millestki ei saanud enam aru.» Aramis on plastist.

Kõva tuulega üldiselt järvele ei minda.

Vahel siiski. Siis, kui torm on juba nii kaua kestnud, et ähvardab kalad mõrdades surnuks peksta. Vaatan umbusklikult järvel rulluvaid lainejäneseid.

Väike paat Aramise slepis hüpleb nagu meeletu.

Leo on angerjate isa

Paatkonna kõige staaþikam liige Leo oli varem Võrtsjärve näidiskalamajandi varustaja ning peainsener. «Lõpuks võeti «näidis» eest ära, sest ei olnud enam midagi näidata,» naerab Leo ja pajatab, et kalur temas sündis koos Eesti vabariigiga.

Sellest saadik on Leo ka tulundusühingu Valma Kalur esimees ja seisab hea selle eest, et igal aastal lastaks Võrtsjärve angerjate taastootmiseks vajalik kogus maimusid.

Leo on Võrtsjärve angerjate isa ja kalurite liidu juhatuse liige.

Aivar selgitab paari sõnaga, kuidas kurssi hoida. Mõni hetk hiljem leian end rooliratast hoidmas ning läbi lainevahu teed otsimas. Õnneks näitab väike kompuuter kurssi ning mul jääb vaid jälgida, et meie paati tähistav täpp liiguks mööda etteantud joont.

Aga ta ei liigu. Teeb hoopis kapsarauakujulisi kaari vasemale ja paremale. Algaja asi.

Annan rooliratta Aivarile tagasi. Otsemaid kleepub täpp kursijoonega kokku.

Võrtsjärvel muutub kõik kiiresti. Peegelsile järvepind võib tunni ajaga muunduda tormiseks mäsuks. Ja lained on madalal Võrtsjärvel lühemad ja teravamad kui sügaval Peipsil. Kiikan üle kajutiukse järvele. Kui praegu midagi muutubki, siis kindlasti mitte paremuse suunas. Taevas on tinahall.

Hoian juttu üleval ja küsin kalavaraste kohta. Leo räägib, et varem oli Tondisaarel 11 pesakonda kormorane, aga siis puhastati saar ära ja linnud lendasid minema.

Kahejalgsete kalavaraste vastu ei aita aga miski. «Terved pärad lõikavad mõrdadel tagant ära,» kirub Leo.

Kalavargad on lollid mis lollid - lõiguvad võrke sealt, kus kala pole iial olnudki. Samas on aga lollide tekitatud kahju lollilt suur. Rahvasuu räägib, et mõned vargad olevat kaluritele pihku jäänud. «No kiilu alt käib läbi igal juhul,» kinnitab Aivar. «Kui mitte rohkem.»

Et ma olen praegu ka justkui kalur, siis arvan, et võiks pigem rohkem.

Kalurid märjad, kalad kuival

Lained kannavad Aramise ankru otsas sirgu. Et Ennu jalad on minu naelakastide mõõtu, siis saan jalga tema kalamehesäärikud. Jaanus, Meelis ja Aivar hüppavad väiksesse paati. Ukerdan neile järele.

Võtame kursi mõrdadele. Vett peksab näkku, kajakad kisavad ja lained rullivad paati siia-sinna.

Jaanus ja Meelis sikutavad mõrda. Torm on selle mudasse kinni peksnud. Mõne vandesõna peale soostub järv siiski mõrra tagasi andma. Mina teen kaluri nägu ja peletan kajakaid. Linnud poetavad mu puhvaikale midagi valget.

Siis löön käed külge ja aitan mõrrasopi üle parda sikutada. Korraga on paadipõhi täis visklevaid kalu. Angerjad, haugid, latikad, lutsud ja ahvenad. Üks siig on vist ka. Angerjad vonklevad teiste kalade seas edasi-tagasi ning üks hirmuäratava välimusega luts ahmib väiksemat kala lõugade vahele, kuigi on ise juba kuival.

Mina ei mäletagi enam, mis tähendab olla kuiv.

Pärast seitset mõrda on paat põlvini kalu täis. Viime loomuse Aramisele. Suur osa saagist on paraku prügikalad, mis kühveldatakse vannidesse. Kalurid teenivad prügikala kilogrammist ühe krooni, sead aga söövad ja on õnnelikud. (Nüüd siis teate, milleks vannid.)

Sügise viimane püük ei too kaluritele just palju raha sisse.

«Aga see paat on ka angerjaid täis olnud,» nimetab Aivar. Angerjakilo eest maksab kokkuostja kaluritele 80 krooni.

Tuul kasvab järjest tormisemaks, aga pooled mõrrad on veel vaadata. Kirjeldan fotograaf Laurile värvikalt, kuivõrd kunstilise pildi saaks paadi kohal tunglevatest kajakatest või vastu paadinina purunevast lainest. Lauri läheb õnge ja ronib paati.

Meie Leoga ronime Aramise rooliruumi ja paneme suitsu. «Jube purgaa,» arvab Leo.

Täna pardal uhhaad ei keedeta. Supp ei püsiks potis. See-eest annab Leo mulle kulinaarseid juhtnööre.

«Lutsu peab oskama teha,» kiidab Leo diletantide põlatud kala. «Paned ta koos seapekikuubikutega ahju ja pärast teed koorekastme peale. Või võtame kala suitsutamise. Meie lõikame latika selja pealt lõhki, aga mis Peipsi mehed teevad? Nad tossutavad terve latika mustaks nagu kummiku ja selja sisse ei satu soola ega midagi. See on nagu üks hautatud käkk.»

Leo pere sööb kala rohkem kui liha.

Taara eest ülikond

Paatkond jõuab mõrraretkelt tagasi. Lauri on väga märg ja napisõnaline. Ma ei päri igaks juhuks kunstfotode kohta.

Piltnikul on pipranaps kaasas. Külmarohuga on Võrtsjärvel nii, et vene ajal võeti seda isegi palava ilmaga, nüüd aga ainult häda korral ja mõistuse piires.

Kalapunktis joodi omal ajal nii mehemoodi, et punkti juhataja vedas pudeleid veoautoga ja ostis saadud raha eest ülikonna.

«Elu on edasi läinud ja nüüd enam selliseid koguseid ei näe,» mõtiskleb Leo ja filosofeerib siis: «Ei tea, kas paremaks või halvemaks, selle üle peab juba igaüks ise aru andma.»

Kajakad jälitavad Aramist peaaegu sadamani välja. Ka faarvaatrikivi lubab meid endast taas kord mööda.

Õhtul tuli mulle jälle meelde, mis tähendab olla kuiv. Enne ahjupanekut pikkisin libelutsu pekitükkidega. «Vaata, et ümber ei lähe,» hoiatas naine, kui tulise panni ahjust välja võtsin.

Vallo Nuust ja Lauri Kulpsoo