Rektor Mait Klaassen: ülikool vajab eliiti

Mait Klaassen Foto: Sille Annuk

Kümme aastat tagasi allkirjastasid 46 riiki Bologna deklaratsiooni, mille tulemusena peaks 2010. aastaks olema Euroopas ühtne kõrgharidusruum. Bo­logna protsessi ilmseimad tulemused on 3+2 süsteemi põhine õpe, ülikoolide massistumine ja tudengite liikumine Euroopa ülikoolide vahel.

Kuidas see on mõjutanud Eesti Maaülikooli, arutles rektor professor Mait Klaassen.

Kas Euroopa kõrgharidusruum on teie hinnangul nüüd ühtne?

Enne Bologna deklaratsiooni allkirjastamist oli Euroopa kõrgharidusruum nagu üks suur lapitekk ja deklaratsiooni allkirjastamise eesmärk oligi seda lapitekki ühtlustada. See tagab võimaluse vabaks liikumiseks ning tudengil on suuremad võimalused kujundada oma haridust, õppides erinevates Euroopa kõrgkoolides.

Kas maaülikoolis pakutav kõrgharidus on võrreldav Euroopa ülikoolide omaga?

Näiteks maaülikooli veterinaarmeditsiinis on säilinud viieaastane õpe ja see vastab kõikidele Euroopa Liidu eriregulatsioonidele. Praegu oleme Balti riikidest ainus, kellel on täisakrediteering Euroopa erialaorganisatsioonide poolt. Lätlastel läheb sellega veel viis kuni seitse aastat aega, leedulastel veel kauem.

Aga kui me võrdleme näiteks veterinaarmeditsiini

hands on

(käed külge – M.H.) õpet Eestis ja mujal Euroopas, siis peame täitma kõik suurte riikide nõudmised ülikoolidele, ja me täidame neid praegu väga kenasti.

Suurte riikide tohutu suurtes massloengutes peaaegu ei olegi praktikabaase, puuduvad võimalused ülikoolide juures hands on praktikat teha, sest üliõpilasi on väga palju. Olen ise olnud ülikoolis, kus üliõpilased seisavad rivis nagu laulukoor ja terve kursuse peale saavad ainult kaks proovida lahkamist.

Kas maaülikooli õppejõud suudab teha ka individuaalset tööd tudengiga?

Hea õppejõud suudab seda alati teha.

Kas ka siis, kui auditooriumis on 150 inimest?

Meil õnneks ei ole nii suuri kursusi. Inimest saab õpetada ja kasvatada vaid teine inimene. Võime teha arvutiklasse, mille abil on hea õppida, aga et osata arvutiõpet teha, on ikkagi vaja eelkõige inimest.

Kas praegune maaülikool ja viieteist aasta tagune või veel varasem ülikool on võrreldavad?

Eesti on pidanud valima: kas massi- või eliitülikool. Praegu ripub see juba pikka aega kuskil vahe peal. Kahekümne aasta tagused ülikoolid olid kõik eliitülikoolid. Sinna ei saanud sugugi igaüks sisse. Said üksnes teadmiste järgi parimad. Praegu on ülikool muutunud massiülikooliks ja see on üleilmne tendents.

Kui palju on massistumisele kaasa aidanud Bologna protsess?

Bologna protsess iseseenesest on nii massistumise põhjus kui ka vili. Ei saa üheselt öelda, et massistumise on põhjustanud Bologna protsess, pigem põhjustas massistumine ja nõudlus massistumise järele Bologna protsessi. See protsess kutsuti ellu selleks, et massistumine oleks vähemalt ühtlustatud.

Siit ka eliitülikooli teema. Igal ülikoolil, igal erialal peab olema oma eliit, kellele saab alt üles vaadata. Lisaks intellektuaalsele elitaarsusele võiks eliidil ausalt öeldes ka raha olla. Meil on igas valdkonnas vaja liidreid, seejuures ka arvamusliidreid, kes julgevad oma arvamuse välja öelda ja kel on ka õigus seda öelda.

3+2 süsteem on tinginud selle, et inimene võib end kõrgharituks pidada ka pärast kolme aastat õpinguid. Kes on aga see, keda võib tänapäeval pidada kõrgharitud spetsialistiks?

3+2 õppes on ka erialad, kus on säilinud viieaastane õpe. Näiteks ehitusinsenerid, veterinaarid, hambaarstid – neid saab ainult n-ö ühes tükis teha, sest pole mõeldav, et võiksid minna tööle arsti või insenerina ilma magistrikraadita. Neid laibahunnikuid ei jõuaks siis keegi kokku lugeda.

Kui on otsustatud, et ka kolm aastat on kõrgharidus, siis mina kui rektor annan neile diplomi isiklikult kätte, ja kõigil polegi vaja kohe edasi õppima minna. Aga ma leian, et õige õppetsükkel ongi koos selle pluss kahega ehk kokku viis aastat. Enne seda õiget spetsialisti ei saa.

Vene ajal oli võimalik pärast kolme aastat õppimist kirjutada «lõpetamata kõrgharidus». Praeguse kolme aastaga on samamoodi: midagi nagu on, aga kirssi tordi peal ei ole. Ja see kirss tuleb viimase kahe magistriaastaga.

Mida väiksem rahvas, seda olulisem, et ta oleks hästi haritud ning iga indiviid peaks olema haritud lõpuni, mitte poolikult.

Kas teie enda viieaastane bakalaureuseharidus ning praeguste magistrite haridus on võrdväärsed?

Kui ma võrdlen praeguste magistritega, siis nad on täiesti võrreldavad. Bakalaureus mitte. Toonasega võrreldes on vähemaks jäänud vahetuid kontakte õppejõududega, millest on tohutult kahju, sest ainult inimene suudab õpetada ja kasvatada inimest.

Õppejõud mitte ainult ei õpeta, vaid ka kasvatab oma eeskujuga. Samuti nagu seltskond, kellega ülikooli ajal suheldakse. Minu arust tuleb kolmandik ülikooliharidusest just teiste inimestega suhtlemisest.

Aga kui suhtlemise aeg jääb lühikeseks, nagu see kolme aasta jooksul jääb, jääb ka selle mõju väikseks.

OECD raporti järgi on Eesti kõrgharidus üks alarahastatuimaid maailmas. Kas me saame üldse rääkida võrdväärsest partnerlusest teiste Euroopa ülikoolidega?

Lähipäevil läheme taas rektoritega riigikogu kultuurikomisjoni selgitama, et kõrgharidus ei ole kulurida, vaid investeering inimvarasse. See on viimane, kust tasub ära võtta. See on nagu aju vigastamine, ja vigastatud ajuga elusolend ei saa ise hakkama, vaid vajab abi, kas teist inimest või IMFi või…

Siiski olen alati olnud veendunud, et nii väga heas kui ka väga kehvas koolis on võimalik saada väga head õpet. Ja nii kaua, kuni seda suudame, on Eestis veel kõik hästi. Haridusse võib panna raha lõputult, ilma et saaks tulemust, aga ka väga kasinate võimaluste juures saab anda väga head haridust.

Kas Bologna protsess on maaülikoolis lõpule jõudnud?

Väikestel ülikoolidel on seda olnud kergem teha. Erialadel, kus see on olnud vajalik, Bologna protsess toimib. Parimal võimalikul viisil, mida sellest välja võtta annab. On aga ka mündi teine pool: kas see ongi see, mida me tahtnud oleme?

Kas see on see?

Ma jätaksin selle küsimuse taha kolm punkti: kas see on ikka see…? Aga kindlasti on see olnud vajalik Euroopa haridussüsteemi ühtlustamiseks. Massikõrghariduses see toimib. Aga ma toonitan veel kord: iga valdkond vajab oma eliiti, kellele alt üles vaadata. Ka ülikoolid vajavad oma eliiti, kellele alt üles vaadata.