Külitse küla Pärli Alma on ühe väikese ordeni või vähemalt medali ära teeninud. Kas just Kotkaristi või mõne muu, aga oli nii, et kõik sai alguse temast.
Neli meest päästsid Külitse ausamba
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüdseks kadunuke Pärli Alma oli see naisterahvas, kes ühel 1948. aasta suvepäeval tõttas Süti Arno juurde ja rääkis, et kommunistid tahavad Külitse Vabadussõja ausamba õhku lasta.
Alma ei rääkinud seda juttu ükskõik kellele. Alma teadis, mis masti mees Süti Arno on, ja rääkis just temale. Et Külitse seltsimaja kõrvale auku maetud sammas on lahti kaevatud, minöör Partsile on korraldus antud ja sellel lõhkekehad juba hakkamas.
Nõnda. Sõnumi edasi andnud Alma läks tagasi koju, Arno jäi kuuldu üle juurdlema.
Kaua aega mõtelda polnud, sest Lemmatsi küla kaheksa vabadussõduri kivisse raiutud nimetähed pidi kärgatus juba järgmisel päeval kildudeks rebima.
Nii lihtsalt selline kuritöö sündida ei tohtinud. Aiavärat kolksatas ja Arno Sütt läks otsusekindlalt vastuhaku teele.
Punaste veendunud vastane
See polnud Arnol esimene kord punavõimu vastu välja astuda.
1941. aasta juunipöörde ajal, kui juut Jakobson Tartu Raekoja platsil veoautokastist Eesti riiki teotas, sattus Tartu kolledþi koolipoiss Arno Sütt mööda minema, jäi kuulatama ja vaatama.
Raekojal lehvis nagu paha ilmaime punalipp kirjaga «Tartu Nahatööliste Ühing».
«Tooks kuradi maha,» kõlas allasurutud hääl rahvahulgast.
Koos treffneristide ja oma kolledþi poistega küpsetas Sütt kiire plaani ja marssis raekotta, et võõras lipp alla võtta.
Keegi pudukaupmees andis julguritele sinimustvalge: pandagu see punase asemel üles.
Üritus lõppes kaklusega, uut võimu valvavad julgeolekumehed said küll kulmu pihta, kuid jõud olid ebavõrdsed ja vale lipp jäi lehvima.
Tõsi küll, varsti see ikkagi kukkus ja Arno Sütt siirdus 1941 Saksa armee vabatahtlikuna vaenlast idapiiri taha, Volhovi soode poole ajama.
Külarahvas hoidis saladust
1948. aasta juunis ei unistanud enam keegi sinimustvalge ülesseadmisest, ausambaid andis veel päästa, aga ühe mehega rasket kivi pelgupaika ei tõsta.
Sütt vehkis jooksujalu mööda Külitse ja Lemmatsi küla, koputas ühele, teisele ja kolmandale uksele. Üks mees ei saanud tulla, teine ei tahtnud, sest oli just noore naisega abiellunud, kolmas kartis oma maatükki kaotada.
Aga Soone Helmut oli kohe nõus, Muuga Gustav samuti. Ja Rammo Arvo, vana politseipataljoni võitleja, oli nagunii hakkamas. Noored mehed Lemmatsi külast! Lähme toome ära!
Rammo vintpüssirauda ei valgustanud enam ükski õhtupäikese kiir, kui must hobune Tsipu vankriga ausambaaugu kõrvale sõitis. Sügav öö juba.
Tsipu kuulus Muuga Gustavile. Oma hobust Süti Arno võtma ei hakanud, mine tea, mis Venemaalt tulnud taluteenija Hilda sest sõidust pimedusse arvaks.
Oli maru vaikne kesksuveöö, ükski leht puus ka ei liikunud.
Kuid seltsimaja teise korruse aken püsis ähvardavalt poikvel. Arno libistas käe taskusse, seal toetas peopesa sõjast läbikäinud relva, 9-millimeetrise parabellumi jahe pära.
Vaevalt, et ta pihta oleks lasknud. Ikka tuleb lasta, kui on vaja, aga ehk piisab ka õhku pandud paugust, kui keegi
Aga kedagi ei tulnud. Ausammas sai köied alla ja nagu kangelaste ülestõus kerkis kivi nelja mehe tõmbest vankrile.
Kruusatee krabises selges öös vaikselt vankri kummirataste all, kui nad läksid, Muuga Gustav hobust tüürimas, teised jalgratastega järel. Rammo Arvo viimasena, tema hiljem küla linaleoauku uputatud vindiraud teenis veel isamaad, kattis minejaid.
Tee, mis toona käis teise koha pealt kui praegu, viis Haage oja äärde. Vaikne ja varjuline koht, Süti Arno tädimehe Kivimäe talu heinamaa.
Mättad kõrvale, tekk augupõhja. Ja nõnda, nimetähtedega allapoole sai kangelaskivi uue varjupaiga.
Muuga Gustav läks Tsipuga kõigepealt kodu poole. Teised panid mättad korralikult peale tagasi ja kandsid mulla labidatega oja äärde laiali.
Töö võttis kokku kuus tundi. Kui mehed koju jõudsid, tõusis ilus, päikseline hommik.
Süti tädimees Kõivu Juhan raius matmispaigale hagu peale, et karjapoisid nuhkima ei hakkaks. Ja nii see sinna jäi.
Mitte sõnagi ei räägitud ümbruskonnas enam Vabadussõja sambast. Õhkulaskmise eestvedajaid partorg Pääsuke, lootusetult kõva nõukogude inimene, kolis peagi Külitse kandist minema.
Kivi kadus 1960ndail?
Läksid aastakümned, uus lai tee lõikas küla kaheks, siis kerkisid Külitsele juba suvilad, tekkis ilus paisjärv. Seltsimaja, mille juures ausammas kunagi seisis, nägi oma viimast pidu ja hakkas siis lagunema.
1965. aastal 15-aastasest vangistusest tagasi pöördunud Sütt varus jämedast traadist ora, Soone Helmut varustas end vana korporatsioonirapiiriga.
Nende torked Külitse mulda jäid tagajärjetuks, sammast ei olnud enam. Või oli õige koht meelest läinud? Käidi mitu korda, kuni ühe suvila õuelt kuuldus: «Seda asja ei tasu teil enam otsida!»
Viimasena oli traadioraga üldsegi mitte sügavale maetud sambale pihta saanud Muuga Gustav kuuekümnendate alguses.
Juhani Püttsepp, Jüri Saar
tartu@postimees.ee