Kuus tonni kaaluv graniidist Helene Kullman on Tähe tänava tööstushoovis ninali mudas, teisel pool tänavat kiikab proletaarse revolutsiooni suur juht prügikonteinerite vahelt. Ikka veel siin. Õnn või õnnetus?
Pronks-Lenin ja Kivi-Leen konutavad prügiplatsil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kullmanile pakuvad seltsi pronksis paari pandud punakomandörid Aleksander Kukk ja August Kork - lamavad selili tellingute vahel ja silmitsevad taevast.
Taamal on veel Kodusõja kangelaste monumendi jäänused. Nagu oleks hambutu vanur vormileiva pehme sisu välja koukinud, on õhukesed inimfiguuridega graniiditahvlid kuhjas.
Kodusõja kangelaste ühest osast on valmistatud Richard Ritsingu hauamonument.
Kes suudlevad raeplatsil?
Mõne aasta eest olid sealsamas aktsiaseltsi Raidkivi Tähe 127 hoovil ka pronksist Hans Heidemann ja Nikolai Burdenko.
Raidkivi töötaja Vaino Aloel teab, et need on nüüd ümber valatud Raekoja platsi suudlevateks tudengiteks. «Vähemasti samal ajal need siit kadusid,» väidab Aloel.
On teisigi, kes on kuulnud, et ümber valatud Heidemann ja Burdenko seisavad nüüd raeplatsi purskkaevul.
Suudlevate tudengite autor Mati Karmin siiski eitab Heidemanni ja Burdenko ümberkehastumist, nõustub vaid, et ümbervalamine oli arutusel ja ta käis punakangelasi selle pilguga isegi vaatamas.
Aloel ütleb, et laoplatsil vedelevad punakujud firma tööd eriti ei häiri, ehkki neid tuleb pidevalt ümber tõsta.
Tartusse alles jäänud kolmest ja poolest punamonumendist on linna varana arvel vaid Lenini monument, mille väärtuseks on linnavalitsus hinnanud 199 000 krooni. Kellele kuuluvad ülejäänud, ei selgunudki.
Abilinnapea Hannes Astok ütleb, et aegajalt on linnavalitsusse laekunud Lenini kuju ostu soove, ent tehingust pole asja saanud. Välismaale Leninit müüa ei saakski, sest kuju on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.
Tartu monumendikomisjoni liige Marje Kibal kinnitab, et punamonumendid pole komisjonis arutlusteemaks olnud 1997. aasta novembrist saati. Viimase arutelu järel saatis abilinnapea Astok muinsuskaitseametile kirja palvega Lenin kultuurimälestiste nimistust välja arvata.
Muuseum kardab rüüstamist
Kunstimuuseum on ammugi teatanud, et ei soovi punakangelaste kujusid oma fondi, sest neil polevat kunstiväärtust.
Kas oleks neid kujusid siiski mõtet eksponeerida? Ehk võiksid need seista linnamuuseumi hoovil, vähemasti seni, kuni õnnestub leida parem paik? Ikkagi Tartu ajalugu.
Muuseumi direktor Heivi Pullerits võtab enne vastamist aega, et kaastöötajatega nõu pidada.
«Neid ei tohi mingil juhul hävitada,» kinnitab Pullerits. «Kõik nad on ju eesti kunstnike loodud. Pealegi on Tartu Lenin eesti kunstnike vormituist esimene, enamasti olid need kõik tüüpvormist tulnud.»
Mõttesse need kolm ja pool Tartus säilinud monumenti linnamuuseumi hoovile tarida suhtub Pullerits tõrjuvalt kartuses, et kujud võivad esile kutsuda vandalismi. Ta ei muretse niivõrd kujude kui muuseumi turvalisuse pärast.
Aga korralikku kaitset vajaksid kujud ka mujal eksponeerituna, esiteks lihtsalt vandaalide eest, teiseks nende eest, kellele need kujud võivad meenutada punavõimu põhjustatud kannatusi.
«Ehkki oleks rumal viha kuju peale välja valada,» lausub Pullerits.
Igal juhul on Pullerits veendunud, et kolme kuju eksponeerimine oleks mõttetu. Kui üldse, tuleks koguda teemakohaseid monumente mujaltki Eestist.
Ja punakujudega on kimpus teisedki linnad. Kuressaare hoiab laos kastis kommunist Viktor Kingissepa kuju, kes nõukogude ajal Saaremaa pealinnale oma nime laenas. Kuju ootab ostjat, hind on 28 164 krooni, kinnitab Kuressaare linnavalitsuse spetsialist Astrid Jõeäär.
Viive Leitsar, Tallinna kultuuriväärtuste ameti peaspetsialist, kinnitab, et pealinna punakujud on kesklinna valitsuse bilansis.
«On vaja leida ärimees, kes oleks nõus sellise ekspositsiooni rajama,» sõnab Leitsar. Tallinnal olevat kollektsiooni loovutada umbes viisteist punamonumenti või nende osa.
Tallinna kesklinna asevanema Kaia Sarneti kinnitusel on vähemasti viie punategelase monumendid ASi Kesklinna Pargid laoplatsil. Balti jaamas seisnud 1. detsembri 1924 monumendi ehk «Vastu Moskva rongile» skulptuurid on hoiul Maarjamäe muuseumis. Pikk nimekiri olevat kesklinna valitsusel ka kõiksugu mälestustahvlitest.
Kuhu teha punapark?
Kui see kogu Tartusse peaks tulema, siis parki Raadi memoriaali kõrval, pakub Pullerits. «Sobiks ideoloogiliselt ja tõmbaks Raadile rahvast,» põhjendas ta.
«Oleme näinud, milline marodöörlus käib kesklinnaski Treffneri, Vjatshko ja Meelise ning Baeriga, vaevalt kujudel seal pikka iga oleks,» vaidleb Kibal vastu.
Tartu linnavolikogu esimees Peeter Tulviste tõdeb, et on viimase 10-12 aasta jooksul juba mitu korda kuulnud punapargi loomise ideed.
«Nõndanimetatud punamonumentikasse suhtuksin eelkõige kui meie lähiminevikust pärit, üsna pikka aega kestnud ajalooperioodi illustratsiooni,» ütleb kultuuriminister Signe Kivi.
«Nende objektide (taas)eksponeerimiseks peaks olema tõsiseltvõetav kontseptsioon ja sõnum: milleks? kellele? Hea kontseptsiooni puhul võiks taolisest väljapanekust saada päris atraktiivne ja ehk ka kummastav või hoiatav meenutus tulevastele põlvedele. Ehk teisisõnu - kunstilise sõnumi kõrval pöörduks nende teoste omaaegne idee vastupidisesse suunda,» lisas Kivi.
«Raadile punamonumentide pargi rajamine pole minu arvates hea mõte, kuid kuhugi võiks sellised monumendid kokku koguda küll. Kuhu täpselt, sellele pole ma mõelnud,» lausub Tulviste. «Kas Eesti riik või Tartu linn võiks sellisele pargile rahaliselt õla alla panna, sõltub juba ideekavandist.»
Kultuuriminister Signe Kivi ei välista kultuuriministeeriumi toetust sellisele teemapargile.
«Kultuuriministeerium toetab erinevaid kunsti- ja kultuuriprojekte, toetuse eraldamisel on määrav läbimõeldud ja veenev idee, äriplaan, kõlapind,» vastas Kivi.
Lollidemaad pole vaja
«Tundub, et linna raha eest me küll mingit lollidemaad tegema ei hakka,» ütleb Astok. «See oleks aga mõeldav eraalgatusena, siis oleks linnavalitsus nõus kujud sümboolse tasu eest rendile andma.»
Ärimees Rein Kilk leiab, et nõukogudeaegsete mälestusmärkide hävitamine on brutaalne ja taunimisväärne: seda ajastut ei saa lihtsalt mälust kustutada, pealegi on igasugust hävitamist hiljem kahetsetud.
Monumentide pargi rajamiseks võib aga Kilgi hinnangul olla veel liiga vara, sest mälestus nõukogude ajast on liiga värske, pigem lepiksid eestlased näiteks Peeter I ausambaga.
Kus park asuda võiks, ei oska Kilk hoobilt pakkuda, kuid lisab, et mitte mingil juhul kesklinnas. Punapargi rajamist oleks ärimees aga valmis rahaliselt toetama.
Oht Eesti riigile
Riigikogu ja Tartu linnavolikogu liige Enn Tarto on veendunud, et punamonumente ühte parki üles panna ei tasuks, tema pargi rajamise mõtet ei toeta.
«Punapark võimendaks veelgi nende tundeid, kes Nõukogude Liitu tagasi tahavad,» põhjendab Tarto. «Punamonumentide rõhutamine on ohtlik riigi julgeolekule.»
Minister Kivi vaidleb Tartole vastu, öeldes, et riigi julgeolek sõltub eelkõige tema kodanike vaimsusest, arusaamadest, valmisolekust oma ideid väärtustada ja kaitsta.
Tõsi on, et ajast aega on kunsti kasutatud totalitaarse ühiskonna ideoloogia «transportimisel» rahva hingedesse-ajudesse, lootuses kasvatada inimest mingi kindla mõtteviisi vaimus.
Tarto hinnangul oleks kujude pargina eksponeerimine tee tagasi minevikku.
«Enamik punamonumente on küll hävinud, kuid need, millel vähegi kunstiväärtust on, tuleks kuhugi muuseumi üles panna, kus huvilised neid vaatamas saaksid käia,» pakub Tarto.
Leedulaste Leninlandi ei tohiks Tarto hinnangul meil eeskujuks võtta, sest Leedu on oma lähiajaloo jäädvustamisega Eestist ees: neil on olemas represseeritute muuseum, nemad võivad endale punaparki lubada.
«Me ei ole valmis punaparki rajama, kui me oma represseeritute muuseumikest ei suuda valmis teha isegi siis, kui väliseestlased on nõus selleks pool miljonit krooni annetama,» pahandab Tarto.
Priit Rajalo, Jüri Saar
tartu@postimees.ee