Peep Mardiste: pilk Tartu valitsemise vastsele plaanile

Peep Mardiste

FOTO: Pm

Valimised on läbi, uus linnavolikogu ja -valitsus tööd alustamas. Mida võib välja lugeda Tartu koalitsioonileppest aastateks 2009–2013?


Valimiste eel kutsus Tartu Postimees linlasi teada andma, missugustele Tartu probleemidele oodatakse lahendust erakondadelt, ja Vahur Kalmre tõi oma arvamusloos välja kolm keskset probleemi: bussiliiklus linnas, rattateed ja lasteaiakohad. Millisel kujul need koalitsioonileppes kajastuvad?



Vajadusel kaalutakse


Koalitsioonileppes bussiliiklust puudutavas lakoonilises lõigus tundub rõhk olevat asetatud koostööle naabervaldadega, ootepaviljonidele ja elektroonsele teabele bussi saabumise kohta.



Teades linlaste ülimalt kriitilist suhtumist praegusesse ühistranspordi korraldusse, ei tohiks linnavalitsuse seatud eesmärgi «tõstame linlaste rahulolu ühistranspordi teenusega» täitmine pealtnäha keerukas olla.



Reformierakond oli ainuke partei, kes ei rääkinud oma valimisplatvormis munitsipaalbussifirmast. Koalitsioonileppest võib leida siiski umbmäärase viite «vajadusel kaalume munitsipaaltranspordiettevõtte loomise otstarbekust».



Hoolikalt valitud sõnastusest saab välja lugeda, et kui vajadust ei nähta, siis teema juurde tagasi ei tulda, ja kui kaalutaksegi, siis võib see rahumeeli kaalumiseks jäädagi.



Äraleierdamiseni räägitud jalgrattateede teemal jahmatab Tartu valitsemiskava üldsõnalise tõdemusega «jätkame Tartu linna rattateede võrgustiku arendamist».



Kuna samas räägitakse rattateedega seotult koostööst naabervaldadega, siis süveneb minus arvamus, et ühe sportliku linnapea aegade jätkuna peetakse linnavalitsuses jalgratast siiani pigem spordi- kui liiklusvahendiks.



Kahtlemata on tore rattaga kergliiklusteed mööda linnast välja sõita, aga see ei too meid lähemale eesmärgile panna senisest rohkem tartlasi kasutama ratast oma igapäevasteks sõitudeks tööle või kooli.



Lasteaiajärjekorrad lubatakse koalitsioonileppes nelja aastaga kaotada – väikelapse isana jään huviga ootama. Mind ennast pandi 1970. aastate keskel Tartus lasteaiajärjekorda ja kutset pole siiani saabunud... Loodetavasti läheb mu lapsel paremini.



Valvsust ei tasu siiski kaotada, sest kui mälu ei peta, on valimised võitnud erakond ka kahtedel eelmistel valimistel lubanud lasteaiajärjekorra kaotada.



Kesk kaalukeeleks


Pärast valimisi sahistati muu hulgas ka teoreetilise võimalusega, et uue linnavalitsuse saaks kokku panna ilma valimised võitnud, kuid kohti kaotanud Reformierakonnata.



Nüüdset koalitsioonilepet lugedes on näha, et koalitsioonis kaalukeeleks oleva Keskerakonna valimisplatvormist on paljud punktid alates munitsipaalbussifirmast kuni Annelinna turu avamiseni ka leppesse jõudnud.



Ma ei taha spekuleerida, millist rolli võis mängida harjumuspäraseks saanud koostöö kinnistamisel keskerakondlasest volikogu esimehele keset majanduskriisi määratud hämmastav palganumber, 45 000 krooni kuus.



Kahju, et leppesse ei jõudnud rahvahääletuste teema (mitte segi ajada ühes teises Eesti linnas harrastatud paroodiaga «Katel või teater?»). Tartu uues koalitsioonileppes räägitakse küll «linlaste laialdasest kaasamisest otsustusprotsessidesse», kuid kahjuks pole soovitud innovaatilisust rõhutavasse leppesse tuua rahvahääletuste teemat.



Põhjalikult oli see punkt lahti kirjutatud roheliste valimisplatvormis, kuid sisaldus ka Keskerakonna platvormis. Ei oskagi arvata, kas rahvahääletuste teema oli koalitsioonikõnelustel tsentripartei jaoks kaotanud prioriteetsuse või osutus see hoopis partneritele vastuvõetamatuks?



Ehitaks Ahhaa keskuse?


Reformierakonna valimisplatvormist on koalitsioonileppesse jõudnud mitmed lubadused, mis panevad kulme kergitama. Näiteks lubatakse valmis ehitada Ahhaa keskus ja mänguasjamuuseumi teatrimaja. Tahaks alustavale linnavalitsusele tartlasena märku anda – mõlemal objektil ehitus juba käib!



Ma ei usu, et isegi praegustes keerukates majandusoludes räägiks keegi nende ehituste peatamisest – seda enam, et lõviosa ehitusrahast saadakse kingitusena Euroopa Liidu abifondidest.



Iseenesestmõistetavate tegevuste lisamisel koalitsioonileppesse on ilmselt üks eesmärk – luua võimalus järgmiste valimiste eel rahulolevalt kuulutada: «Lubasime – tehtud!» Sest kes nelja aasta pärast ikka mäletab, et aastal 2009 lubati ette võtta asju, mis olid juba ammu otsustatud...

Tagasi üles