Malbe raadiohääl vahetab käo pesa

Täna raadio Kuku Tartu stuudio uudistetoimetaja toolile naasev Ago Pärtelpoeg ei kahetse, et pidi veetma enam kui poolteist aastat perest saja kilomeetri kaugusel Kuku Paide stuudios, endise nimega Järva Kukus.

Vestlus Ago Pärtelpojaga on alati sisukas, sest ta teab kõikvõimalikest asjust suurt hulka fakte. Kes on parasjagu selles või tolles ametis, kellega juhtus üht või teist, milliseid muutusi on siin või seal tulemas. Hulk infot, mida tal suure tõenäosusega iial tarvis ei lähe, kuid mine sa tea. Igatahes võib infonäljas alati tema poole pöörduda.

Mulle on jäänud teist mulje kui väga laia silmaringi ja hea mäluga inimesest. Meelevaldne testküsimus: mitut Eesti linnapead ligi poolesajast oskate peast nimetada?

Esimese hooga ehk kümmekond - Tallinn, Tartu, Paide, Türi, Rapla, Rakvere, Jõgeva, Haapsalu, Pärnu, Viljandi, Elva. Kui hästi pingutada, siis ehk teist samapalju veel, aga kõiki kindlasti mitte.

Kas korjate fakte inimeste kohta mällu töö käigus või on sel seos teie loomuga?

Lausa pähe õppinud ei ole ma küll ühegi inimese elulugu, enamasti lihtsalt jääb meelde.

Miks te üldse Tartust Paidesse läksite?

1999. aasta suvel, kui oli lõppenud minu töösuhe Eesti Raadioga ja ma olin teinud ajutist kaastööd raadiole Elmar, tegi Jaan Habicht mulle sellise pakkumise. Olnuks rumal jätta see vastu võtmata.

Teie naine ja tütar jäid toona Tartusse. Kas te ei mõelnud, et võikski kogu perega alatiseks Paidesse kolida?

Loomulikult selline mõte tuli ja mõned Paides tekkinud tuttavad seda ka agaralt soovitasid, aga me otsustasime, et jääme ikka truuks oma kodulinnale.

Kas Paide on sümpaatne?

Omamoodi küll.

Mida tähendab: omamoodi?

Mulle meeldib see, et Paide on vaikne ja turvaline. Eelmisel aastal valiti ju Paide Kärdla järel turvalisuse poolest teiseks Eesti linnaks.

Millised on Paide miinused Tartuga võrreldes?

Kultuuriüritusi on vähe, harva on õhtul kuhugi minna.

Aga millised on Tartu miinused Paidega võrreldes?

Kui pole autot, siis on vahemaad üsna suured. Paides oli kõik käe-jala juures, peaaegu igale poole viie minuti tee jalutada.

Kas tulete Tartusse tagasi ainult pere pärast või on sel veel põhjusi?

Eelkõige pere pärast. Aga Tartu on ju minu sünnilinn ja mulle tundub, et näiteks Tallinnas ei tahaks ma küll elada. Seal võib paar korda aastas tuttavatel-sugulastel külas käia, aga mitte rohkem.

Olete teinud kaastööd ETV Tartu stuudiole, Tartu Raadiole ja raadiole Elmar, töötanud kunagises Tartu TVs, Q-raadios, Tartu Kukus, Eesti Raadio Tartu stuudios, Tartu Pereraadios ja viimaks siis Järva Kukus. Kus teile kõige rohkem on meeldinud?

Ma ei saa öelda ühegi oma endise töökoha kohta, et mulle poleks seal meeldinud. Omaaegne Tartu TV oli mulle üldse esimene kogemus ajakirjanduspõllul, enne Tartu Raadiot polnud ma aga töötanud üheski raadios, kuigi olin juba lapsest saadik unistanud, et minu ees on mikrofon.

Kas selles, et ajakirjanikutöö tunduks meeldiv, on tähtsam roll kolleegidel või töö iseloomul?

Ma olen võibolla natuke eraklik tüüp, nii et väga suur kollektiiv, kus pidevalt on kümned inimesed ümber, mulle eriti ei sobi. Raadiot saab teha ka peaaegu üksinda, teles läheb ühe loo jaoks vaja vähemalt nelja inimest, kes kõik üksteisest väga sõltuvad. Raadiotöö meeldib mulle kõige enam, oleks ainult rohkem aega teemadesse süveneda.

Olete te mõne oma kolleegiga tõsiselt tülitsenud?

Omateada pole ma küll kellegagi tülis olnud, aga kui keegi arvab, et on minuga tülis olnud, siis on see tema probleem.

Kas annate sõbraliku läbisaamise huvides kergesti järele või olete valmis iga hinna eest võiduka lõpuni piike murdma?

Enamasti annan küll järele, aga jään ikka oma arvamuse juurde. Kindlasti ei ole ma mingi sõjakas tüüp. Mulle tundub, et see on ka ajakirjanikutöös tihti kasuks tulnud. Inimesed, ka üsna kõrged võimukandjad, usaldavad mulle rääkida palju rohkem, kui ametlikult peaks. Tausta teadmine tuleb mõnikord kasuks.

Ajalehes läbib üks artikkel üsna pika tee: reporter, sisutoimetaja, keeletoimetaja, küljendaja ja lõpuks veel korrektuur. Raadios teeb kogu töö üks inimene. Kas te pole vahel oma töö toimetajast puudust tundnud?

Aeg-ajalt oli Paides tõesti tunne, et keegi võiks olla kõrval, kes samal ajal kui mina teen intervjuusid, ja neid tuli teha keskmiselt kolm tükki päevas, vahel ka neli-viis, hoiaks end pidevalt kursis uute sündmustega ja valmistaks järgmiseks uudistesaateks ette uued uudised.

Meenutage mõnd suuremat prohmakat oma raadiotööst.

Kas nimetada seda prohmakaks, aga paar korda on uudiste või ilmateate lugemise ajal naer peale tulnud.

Mis teid näiteks on naerma ajanud?

Ühel kolleegil endisest Q-raadiost oli kombeks uudistelugejaid eetrisoleku ajal narrida, tähelepanu töölt kõrvale tõmmata. Näiteks meeldis talle teha stuudio klaasakna taga nägusid. Kui see niisama ei mõjunud, siis ta koputas aknale. Väga raske oli tõsiseks jääda.

Kas raadioinimesed võivad olla leheneegreist süüdimatumad, teades, et eetrisse lastud sõna on raske kontrollida?

Räägitakse jah, et eetrisse lastud sõna läheb lendu ja seda enam kinni ei püüa. Tegelikult võetakse ju kõik raadiosaated ja uudised kontroll-lindile ja igaüks, keda asi puudutab, võib tulla raadiosse ja nõuda seda linti kuulata, et siis kindlaks teha, kes mida täpselt ütles.

Näiteks Paides süüdistas üks äsja vallandatud riigiametnik mind, et ma olen teda uudistesaates korruptandiks nimetanud.

Pärast lindi ülekuulamist oli selge, et ma tsiteerisin tema endise ülemuse sõnu, kes leidis, et tema alluv oli oma ametikohta ära kasutades rikkunud korruptsioonivastast seadust ja sellega kaotanud juhtkonna usalduse.

Kas oleksite valmis karjääri nimel kuni pensionini visiitabielu elama?

Ma ei ole ajakirjandusse trüginud selleks, et kuulsaks saada, mulle see töö lihtsalt meeldib ja kui keegi leiab, et ma seda hästi teen, siis on ju väga tore. Nii et ma ei tee karjääri.

Visiitabielu ei ole minu arvates päris normaalne elamise vorm. Väga pikka aega sellele ilmselt vastu ei peaks.

Aga raha nimel?

Raha on muidugi elus hakkama saamiseks väga tähtis ja suur raha on kindlasti ahvatlev, aga töö peab ikka meeldima ka.

Kas tunnete praegu, et olete olnud poolteist aastat halb isa või abikaasa?

Seda peaks küsima abikaasalt ja tütrelt. Olen püüdnud oma perekonnapea kohustusi täita.

Püüdsite teha laupäeva ja pühapäevaga tasa viit kodust puudutud päeva?

Ma ei saa öelda, et oleksin näiteks lapsega rohkem mänginud kui pidevalt kodus olles. Ikka ühtviisi. Süütundeks ei saa seda vist nimetada, aga kui abikaasa on olnud viis päeva ööpäev läbi ilma minuta rakkes, siis tunnen ma loomulikult kohustust talle paariks päevaks kergemat elu anda.

Te olete praegu 31-aastane. Kas kujutlete, et võiksite töötada raadios ka 30 aasta pärast?

Ma hindan väga neid üksikuid raadio- või teletegijaid, kes on aktiivsed ka selles eas või veel vanemana. Kas mina kellelegi siis veel huvi pakun, ei oska ennustada.

Ago Pärtelpoeg

Sündis 12. aprillil 1969. aastal Tartus. Lõpetas 1987. aastal Türi keskkooli. Töötas aastail 1987-1992 raamatukoguhoidjana Tartu Ülikooli raamatukogus. Pärast seda on töötanud reporteri ja toimetajana Tartu Televisioonis, Q-raadios ja Tartu Kukus, Tartu linnavalitsuses pressiesindajana ning taas reporteri ja toimetajana Eesti Raadio Tartu stuudios ja Järva Kukus. Teinud kaastööd Tartu Raadiole, Tartu Pereraadiole ning Edasile (praegune Linnaleht). Abielus, 3-aastase tütre isa.