Autistid ihkavad suletud maailmast välja

Üheksanda klassi autistlik tüdruk Rahel Läänemets kuulab ükskõikselt vahetunnikella ega liiguta end enne õpetaja korraldust: «Pane asjad kokku ja tõuse püsti.»

«Kui jätan need sõnad ütlemata, istub ta koolipingis õhtuni,» ütleb Herbert Masingu kooli autistide viimase klassi juhataja Virbi Tenno. Tütarlapsele meeldib koolis - mõnikord on näinud ema ja õpetaja tema kojusaamisega kurja vaeva.

Rahelile ja tema kolmele klassikaaslasele valmistab tuska teadmine, et kevadel saab koolitee jäädavalt otsa. Vanemate meelehärm on suuremgi, sest autistlik noor vajab pidevat järelevalvet, õpetust ja tegevust.

«Võiksin tütart ise õpetada, aga ta ei respekteeri mind pedagoogina,» tunnistab Raheli ema Krista. «Veel vähem suudab autist leppida võõra koduõpetajaga, isegi kui jaksaksime ta palgata.»

Nelja seina vahele?

Läänemetsade perele on see hirmutav tulevikunägemus, et kogu edaspidine elu kulgeb koos autistliku tütrega nelja seina vahel.

Raheli vanemad usuvad, et tütar ja tema klassikaaslased saaksid assistendi abiga ja eriprogrammi toel gümnaasiumis hakkama. Õpetaja Tenno hinnangul on aga autistlikud õpilased jõudnud oma võimete piirini.

Autistid õpivad ka põhikoolis eriprogrammi järgi, neile tuleb anda täpsed tööjuhised ning näidata ette iga liigutus, selgitab pedagoog. Seepärast ei suuda autistid teha tavapäraseid põhikooli lõpueksameid, mis nõuavad iseseisvat tööd, mõtlemist ja loogikat.

Õpetaja peab oskama ja suutma arvestada iga autistliku lapse tempoga, muidu võib õpilane endast välja minna. «Matemaatika käib tüdrukutele juba praegu üle jõu,» tõdes Tenno.

Rahelil on hea mehaaniline mälu, ta jätab vaevata meelde ingliskeelsed sõnad, kuid ei oska neid kasutada. «Eelmisel aastal vastas ta tunnis sosinal, nüüd aga ei räägi enam üldse,» ütleb õpetaja.

Sageli osutab tütarlaps käega õigele vastusevariandile. Samas kirjutab ta veatult, isegi võõrsõnu. Tenno hinnangul on autistid käeliselt tublid, nad joonistavad päris hästi.

Gümnaasium käib üle jõu

Hinded ei lähe autistidele tavaliselt korda, Raheli ilme ei reeda vähimatki emotsiooni, olgu päevikus «väga tubli» või «puudulik».

Kui gümnaasiumi õppekava vähendada, ei ole see enam gümnaasium, nendib Herbert Masingu kooli direktor Krista Eller. Autistid õpivad ju põhikooliski vähendatud programmi järgi.

Autistlik õpilane ei täida iseseisvalt pea ühtki tööülesannet, ka napib neil analüüsioskust. Koolidirektori hinnangul automaatse mälu najal gümnaasiumis läbi ei löö.

Gümnaasiumi lõpueksameid pole autistid suutelised iseseisvalt sooritama. «Küpsuseksami sooritaja kõrvale ei tohi lubada abistajat,» tõdeb Eller.

Masingu koolis ei saaks autistid jätkata isegi siis, kui nende võimed seda lubaksid. Ülerahvastatud koolis tuleb õpilaste hulka vähendada, pealegi ei jätku assistentide ja abiõpetajate palkamiseks raha.

Autistid õpivad praegu koolis õhtupoolses vahetuses. Herbert Masingu kool alustas autistide õpetamist 1992. aastal, praegu on selle diagnoosiga lapsi nimekirjas 25.

«Kui vähegi võimalik, oleme püüdnud neid integreerida tavaklassi,» kinnitas direktor. Enamasti see siiski ei õnnestu, mõnel raskemal juhul on lapsel tulnud minna Kroonuaia või Maarja kooli.

Autist vajab stabiilsust - kindlat elukorraldust ja päevaplaani. «Põhikooli lõpetanud autist peaks õppima sotsiaalset toimetulekut, mitte füüsikavalemeid,» kinnitab Eller.

Autiste pole olemas?

«Ükski inimene ei tohiks päriselt koju jääda,» tõdeb Eller. Autistidel on tublid kodud ja hoolitsevad vanemad, kuid nemadki vajavad puhkust, lisab ta.

Ka pedagoogid kipuvad autistide õpetamisest aeg-ajalt väsima. Kõige kurnavam on positiivse tagasiside ja emotsioonide puudumine.

Kõrvalseisjale võib tunduda nelja lapse õpetamine lust ja lillepidu. «Autistlike laste koolitunnid meenutasid mõnikord Krõlovi valmi «Luik, haug ja vähk», iga õpilane kiskus iseliini ning oli omamoodi iseäralik,» meenutab Mai Suuder, kes alustas aastaid tagasi esimesena sanatoorses koolis autistide õpetamist.

Armastusejõuta ei saa neid lapsi õpetada. «Mina õppisin tajuma autisti kinnise pealispinna all peidetud positiivsust - ta tahaks olla parim, kuid ei suuda oma tahet valitseda,» usub Suuder.

Haridusseadused ei arvesta selliseid lapsi nagu autistid, nendib lapsevanem Märt Läänemets. Nii näiteks jäi tähelepanuta aastaid tagasi haridusministeeriumile tehtud märgukiri.

Suurem osa haridusametnikest ei ole autistidest kuulnudki või pannakse nad ühte patta vaimupuudega lastega.

Lapsevanemad on õnnelikud, et Tartus on autistlikul lapsel võimalik põhiharidus omandada. Et üheksanda klassi lõpetanud noored leiaksid rakendust, peaksid vanemad nende õiguste eest häälekalt võitlema. Ka Läänes on just emad-isad oma eriliste laste eest võitlema pidanud, teab Märt Läänemets.

Tugiteenuste ootel

«Autistlik laps vajab tohutult hoolt ning perel tuleb kuidagi hinge sees hoida,» tunnistab Läänemets, kes kuulub autismiühingu juhatusse. «Nii ei jätkugi enamaks aega ega energiat,» lisab ta.

«Meie ühiskond ei ole veel nii küps, et vanemad suudaksid oma eriliste laste õiguste eest võidelda. See on justkui suletud ring,» tähendab Raheli isa.

Autismiühing on tükk aega plaaninud kutsuda kokku ümarlaud, et arutada põhikooli lõpetavate autistide saatuse üle.

Krista Läänemetsa kinnitusel on tütar üsna löödud, et ta ei saa koolis õppida kaksteist aastat nagu teised õpilased.

Rahelil hakkab puberteediea kõrgpunkt üle minema, kuid tundlik ja hellakene on ta praegugi, ta kipub kõike südamesse võtma. Kodus istub Rahel peamiselt oma toas ning uurib näiteks inglise keele grammatikat või lahendab ristsõna.

«Ta näitab välja vastumeelsust, kui teda sel ajal segama kipume,» ütleb isa.

Praegu täidavad Raheli päevast poole koolitunnid. «Mis saab kevadel?» vasardab vanemate peas mõte.

«Täiskasvanud autistidele tuleks luua päevakeskus, kuhu vanemad nad hommikul viivad ja õhtul ära toovad,» kinnitas sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Vilja Kuzmin. Euroopa Nõukogu puuetega inimeste integreerimise komisjoni liikmena ei pea ta õigeks koolkodude või erikoolide loomist.

Inimene kaotab oma perega sideme, kui ta on sunnitud elama nn ratastooliühiskonnas, väitis Kuzmin.

Autistid vajaksid erinevaid tugiteenuseid: päevakeskusi, kaitstud töökohti ning õppimisvõimalusi, loetles Kuzmin.

Rahelil ja tema kaaslastel on jäänud põhikooli lõpetamiseni vaid mõned kuud. Lapsevanemad loodavad, et riik ja linn, kus nad elavad, ei jäta neid toeta.

Krista Eller
Herbert Masingu kooli direktor, autismiühingu liige

Saatsime 1994. aasta sügisel haridusministeeriumile projekti, mis jäi vastukajata. Tegime tookord ettepaneku luua autistide rehabilitatsiooni talu, mida toetaksid omavalitsus, riik ja välisfondid.

Autistid vajavad individuaalset õpetust, kuid Eesti haridussüsteem on selleks liiga vaene.

Põhikooli lõpetanud autistid vajavad eelkõige sotsiaalset rehabilitatsiooni, sest enamjaolt on nad iseseisvusetud ja sotsiaalselt saamatud. See oleks traagiline, kui autistlikud noored jääksid tegevuseta.

Vanemad peaksid aktiivselt oma laste tuleviku eest võitlema, kuigi seda pole igapäevaelu kõrvalt sugugi kerge teha.

Maire Koppel, mittetulundusühingu Iseseisev Elu juht

Autistid ei vaja niivõrd gümnaasiumiharidust, kuivõrd toimetulekuõpetust. Soomes nägin, kuidas avara töösaali üks nurk oli kohandatud autistist töömehele. Ta tegi just nii palju, kui jõudis, samal ajal jälgis teisi.

Usun, et ka meil oleks võimalik autistidele rakendust leida, näiteks tööd mõni tund päevas. Mõistagi peavad need töökohad olema riiklikult toetatud.

Meie ühingu kaudu on võimalik käia paar korda nädalas kunstitunnis. Ka Rahel Läänemets on paar korda meie tunnis käinud. Hoidsime hinge kinni, kui üks alaarenguga tüdruk läks Rahelit kallistama. Rahel ei läinudki paanikasse, vaid hoopis naeratas.

Mai Suuder
autistide klassi esimene õpetaja

Ideaalis peaks laps saama õpetust vastavalt oma võimetele. Näiteks Rootsis oli asutatud kool ühele autistlikule lapsele, sest lapse vajadusi peetakse seal kõige olulisemaks.

Täiskasvanud autistid vajavad pansionaadi või talu tüüpi elamisi, kus nad saaksid ka töötada. Mingil juhul ei saa jääda põhikooli lõpetanud autistid koju, see näitaks ühiskonna saamatust.

Autismiühingul tuleb koos vanemate, linna ning sotsiaal- ja haridusministeeriumiga autist-like laste huvide eest seista.Paraku on meie ühiskonnas autistlikku last üliraske kasvatada, seepärast on vanemad väsinud.

    Loe ka neid

    Tagasi üles