Valgustaja teekond läbi aja ja raamatute

Ain Kaalep, «Kodu kõikjal kaasas. Mitme aastakümne kirjutisi». Foto: Repro

Ain Kaalepi vastne kogumik sisaldab (reisi)mälestusi ja artikleid maailmakirjandusest. Pärast raamatut alustavat uljast noorpõlveluuletust «Paat» on kokku 32 kirjutist aastaist 1962–2012.

Raamatu «Kodu kõikjal kaasas» pikem käsitlus «Baudelaire Eestis» 30 leheküljel moodustab aga omaette tõlkekriitilise lühiuurimuse.

Oma mälestuslikes kirjutistes esitab autor hulga autobiograafilisi visandeid, eriti köitvad on põiked tema kujunemisaastatesse. Saame teada, et juba 8-9-aastaselt luges ta läbi Victor Hugo «Jumalaema kiriku Pariisis» (kusjuures huvitaval kombel on ingliskeelne vaimuilm talle «millegipärast kaunis kõrvaliseks jäänud», lk 91).

Läbi ajalootormide

Teise maailmasõja aega süüvides eitab Kaalep mustvalget dogmatismi ja ajaloolist fatalismi ning toonitab valikuvabadust ka kõige raskemas olukorras, Hitleri ja Stalini pihtide vahel.

«Sest kui kommunistlikud ja fašistlikud okupandid (nende eeskujul mõni praegunegi eesti skribent) üha korrutasid, et kolmandat võimalust ei ole, vastasime meie, soomepoisid, kooris: alati on kolmas võimalus!» (lk 17)

Arvustades Ain Kaalepi esimest, pooltsadat kirjutist koondavat artiklite kogumikku «Maavallast ja maailmakirjandusest» (Tallinn 1984), pani Jaan Kross oma retsensioonile pealkirjaks «Praeceptor Esto­niae» («Eestimaa Õpetaja») ning kasutas mõisteid «isiklik kirjandusentsüklopeedia» ja «personaalne väliskirjanike leksikon» (Keel ja Kirjandus 1985/2).

Mahukas Kaalepi-kogumik on meil olemas ka «Eesti mõtteloo» sarjas («Kolm Lydiat», Tartu 1997, koondab 120 kirjutist), aga vahest tasuks Ain Kaalepi arvukad saatesõnad ja artiklid väliskirjanikest tõepoolest veel eraldi ühte-kahte tüsedasse köitesse kokku koguda (või ka internetti üles panna) – saaksime suurepärase aka­deemilis-esseistliku teatmeteose.

Käesolevas kogumikus ei taha memuaarne laad entsüklopeedilisega vahel küll päris sujuvalt haakuda: rohkesti on portreteeritud autori kaasteelisi, ja mõnigi kord võib vaid kahetseda, et seda on tehtud nii nappide joontega.

Ületamatu antiik

Kuigi Kaalep on üpris ohtrasti vahendanud ja tutvustanud 20. sajandi paljude maade kirjandusi («maailm on sild», lõpetab ta ühe oma reisikirja, lk 174), asub maailmakirjanduse tõeline kuldaeg ja raskuspunkt tema jaoks kaugel minevikus, ilmselt antiigis.

«Lugedes antiiktragöödiaid, oli mul juba ammu tekkinud tõsine kahtlus, et ega hilisemad dramaatikud neid ikka ületanud olegi. Nüüd on see kahtlus saanud suurt tuge.» (lk 107)

Antiikkirjandust propageerib Kaalep kirglikult ja kujundlikult: «Heksameeter on värsimõõtude hulgas seesama, mis orel pillide või roos lillede hulgas.» (lk 100)

Kaalepi üldise tolerantsuse juures torkavad silma mõned teravamad kriitilised rünnakud. Oma sauna saavad luuletõlkijad Tõnu Õnnepalu ja Indrek Hirv, otsustavalt nuheldakse aga ka näiteks «Siioni tarkade protokolle» ja nende väljaandjaid (lk 97-98), armu ei anta ei ateismile ega homoseksualismile (lk 176).

Muu hulgas on kajastamist leidnud autori teatrihuvi: kogumikust leiame arvustuse, mis on ilmekalt jäädvustanud Vanemuise ühe kunagise omapäraseima lavastuse «Veli Joonatan» (1976), Jaan Toominga, Lembit Eelmäe ja Anne Maasiku meistritöö.

Meenutades Ain Kaalepi hindamatuid teeneid eriti nõukogudeaegse tsensuuri piirangute surve all oleva (välis)kirjan­duspildi avardamisel, võiks talle aga tõepoolest anda Eestimaa valgustaja auväärse tiitli.

Raamat
Ain Kaalep, «Kodu kõikjal kaasas. Mitme aastakümne kirjutisi».
Toimetanud Kristiina Ainelo ja Lea Tooming,
kujundanud Angelika Schneider,
Tänapäev, Tallinn 2013, 247 lk.