Kui Tartu sai UNESCO-lt lastesõbraliku linna tiitli, muigasid tartlased irooniliselt: aga lasteaiajärjekorrad on meil pikad ja segased, mis sõbralikkusest siin rääkida!
Juhtkiri: Sasi: 2013. aastal. Tehtud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi rahvusvaheline tunnustus tähendab peale lastehoiu muudki laste heaks tehtavat, on koolieelse lasteasutuse seaduse järgi igale lapsele nõutav lasteaiakoht eluliselt oluline nii vanematele kui ka lapsele enesele.
Praegu on Tartus puudu umbes 300 lasteaiakohta, kuigi lasteaedu on viimastel aastatel ehitatud ja ehitatakse veelgi. Ometi ei luba ka järgmisel aastal avatav Klaabu ja Rukkilille lasteaia juurdeehitus veel kohta igale lapsele. Küsimusele, millal siis Tartu hakkab seadust täitma, vastas hariduse valdkonna eest vastutav abilinnapea Jüri Sasi: 2013. aastal. Selline on siis mehe sõna, kes tõenäoliselt jätkab linnavalitsuses samas ametis ning kelle valvsa pilgu all peab ellu viidama lasteasutuste rajamise kava.
Enne valimisi avaldasid mõnedki linnapoliitikasse pürgijad arvamust, et kümneid miljoneid poleks tarvis betooni matta ehk uusi lasteaedu ehitada, soovitades kasutada pigem ajutisi pindu ja erahoidjate teenuseid.
Iseenesest on ju tervitatav, et Tartus on peale munitsipaallasteaia loodud linna toel teisi võimalusi – nii tegutsevad 30 linna lasteaia kõrval kuus eralasteaeda ja lastehoiuseltsid. Ometi tuleb olukorda analüüsides tõdeda, et betoon on kindlam, sest linn kontrollib oma betooni.
Eralasteaedade omanikel pole kohustust lõpmatuseni jätkata, alternatiivsed hoiupaigad võivad lõpetada, kui neil kaob motiiv tegevust jätkata. Eks ole ju eralastehoidu organiseeritud ka põhiliselt enda ja sõprade lastele ning nende kooliealiseks kasvades pole enam jaksu, huvi või soovi lasteaiandusega tegelda. Siin pole kellelegi midagi ette heita, nii need asjad lihtsalt on.
Kui seadus ütleb, et kõigile poolteise- kuni seitsmeaastastele lastele tuleb aiakoht tagada, siis on selle kõige kindlamaks tagatiseks siiski «betoon», mitte teatud aja kui tahes edukalt töötavad muud variandid.
Et lasteaiakohti järsku ülemäära palju tekib ja lasteaedu tuleb hakata vanadekodudeks ümber ehitama, nagu mõned poliitikud on ennustanud, ei tasu küll niipea karta. (Ja mis sest üldse karta, ka vanadekodusid on tarvis.) Olukord, kus igas lasteaias on teatud hulk vabu ehk nn puhverkohti, aitaks lahendada muidki lastehoiuga seotud probleeme. Näiteks täita paremini vanemate soove, kelle elukorraldusega sobib paremini just teatud piirkonna lasteaed, asugu see siis elu- või töökoha lähedal. Või et ühe pere lapsed saaksid käia ühes lasteaias. Praegu on prioriteediks koht lasteaiajärjekorras, igasugused vangerdused selle raudsesse reeglistikku ei sobi.
Niisiis on linnavalitsus (pärast valimisi!) Jüri Sasi suu kaudu rääkinud: aastal 2013 on igal Tartu lapsel lasteaiakoht. Tartu Postimees võtab seda tõsiselt ja loodab, et lubatud aastal saab viimaks ometi öelda: tehtud!