Raivo Vare: praktika peab naasma kõrgkooli õppetöösse

Transiidiekspert Raivo Vare. Foto: Liis Treimann

Väga oluline ja päevakajaline teema on see, kuidas Tartu Ülikool saaks oma valminud arengukava loogikast lähtudes anda suurema ja rahvusülikooli staatusele vastava panuse Eesti majandusarengu tagamisse.

Keskendun siin vaid mõnedele arenguvajaduse eesmärgist tulenevatele asjaoludele, seda enam, et Tartu Ülikoolil on kahtlemata suur roll Eesti kui terviku ja sealhulgas majandusarengute suunamisel.

Alustada tuleks sellest, mida majandusel vaja on. Eesti on väike ja suhteliselt ressursivaene riik. Meie peamiseks majanduse hoovaks pole maavarad, suured turud ja mastaapne tööstustootmine, vaid eelkõige ja peaaegu eranditult (kui geograafiline asend võibolla välja arvata) inimene. Õigemini tema andekus, oskused, õppimisvõime, motivatsioon.

Kõrgharidus tagab tööturul paindlikkuse ja võime muutuvas majanduses ümber orienteeruda, uusi oskusi ja tippteadmisi omandada.

Niisiis mõned mõtted ja ettepanekud arengukavaga seotult ning tulenevalt reaalmajanduse vajadustest minu arusaama järgi.

Inimesed ja anded

Väga oluliseks tuleks pidada ka senises arengukavas just seda osa, mis puudutab kõrgtehnilise innovatsiooni alal tehtavat efektiivset koostööd teiste teadus- ja õppeasutustega, eelkõige aga Eesti insenerihariduse ja tehnikateaduste taimelava Tallinna Tehnikaülikooliga.

Me pole nii suured ja rikkad, et koostöö asemel raisata püsivalt nappi inim- ja raharessurssi mitteproduktiivsele konkureerimisele ja dubleerimisele.

Tuleb toetada strateegiliste eesmärkide viiepunktilist loetelu, kus on mainitud teaduse tippkeskuste välja arendamist. Need oleksid ka rahvusvahelisele teadlaskonnale ligitõmbavad keskused ja ühtlasi Tartu Ülikooli kaubamärgiks.

Küll aga arvan, et arengukavasse võiks lisada sihiseadena nendes tippkeskustes genereeritud teadustulemuste elluviimise. Praeguses sõnastuses oleks tippkeskus justkui asi iseeneses ja ainult seda, aga tippkeskuste kõrval ja ümber tekib kindlasti klaster, mis on majandusarengu seisukohast väga teretulnud.

Samuti tahaks näha sõnade andekas ja andekus veelgi tugevamat rõhutamist. Sest just anne on arengumootor ning väikeses ühiskonnas nagu meie oma, on iga ande üles leidmine ja hoolikas arendamine veelgi tähtsam kui rahvarohkemates riikides. See ei käi mitte ainult teadus- ja arendustegevuse, vaid ka õppetegevuse kohta.

Samas tuleb arvestada, et tänapäeva andekatel noortel on erinevalt eelkäijatest märgatavalt enam võimalusi ja nad ei pruugi eelistada tingimata lähimat ja isegi parimat lähimat ülikooli, vaid otsivad õppimisvõimalusi välisriikides. Seda nad üha rohkem teevadki.

Siit tuleneb hädavajadus võtta midagi ette, et motiveerida andekaid noori jätkama õpinguid just Tartu Ülikoolis.

Tähtsad sidemed

Eesti majandus on üha enam integreerumas rahvusvahelise majandusruumiga, mille asjaajamiskeel on inglise keel.

Samuti on eduka väikeriigi huvides oluline osata rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisel tasemel teisi maailma suurkeeli. Ja eriti meile olulisteks majanduskeskusteks olevates või selleks kujunevates riikides kõneldavaid keeli: saksa, prantsuse, hispaania, rootsi, soome. Edaspidi ilmselt suureneb ka hiina, hindi ja teistegi keelte oskus.

Igati tuleb tervitada arengukavas välisüliõpilastega seotut. Majanduse kontekstis mainiksin, et Eesti ekspordi võimekusele tuleks kindlasti kasuks ka teistest kultuuridest pärit, kuid meil hariduse saanud ja meie oludele sobivalt ette valmistatud kõrgharidusega spetsialistid, keda saab efektiivselt rakendada reaalmajanduse rahvusvahelistes projektides.

Topeltkasulik oleks majandusüliõpilastele erialase tööga ühitatud õppetöövormide soodustamine, sest see võimaldaks Eesti majandusel aega kaotamata saada defitsiitsetel erialadel tulemusi koos akadeemilise tipphariduse omandamisega ülikoolis – see meeldiks nii üliõpilastele kui ka nendele töö andjaile.

Kindlasti oleks võimalik arendada ka koostööprogramme ettevõtluspartneritega.

Analüüsist selgub, et Eesti tööjõuturul on hoolimata ülikoolilõpetajate suurest hulgast kauemat aega kestnud vajaliku kvalifikatsiooniga töötajate puudujääk.

Siit tuleneb ülikooli kohustus pöörata suuremat tähelepanu sellele, kuidas paremini integreerida õppekavadesse ülekantavaid oskusi, et tagada lõpetajate paindlikkus tööturul, ning edendada täiendkoolitust ja ümberõpet.

Erilist rõhku tuleb panna majandusvaldkonnaga seotud inimeste täiendkoolitusele, laiendada õpigeograafiat Eesti eri regioonidesse.

Laiemate sihtrühmade haaramiseks ning paindlike koolitusvõimaluste tutvustamiseks võiks arengukava otsesõnu mainida e-õppe võimalust, mis sobib töötavatele inimestele, sest õppimise aja ja koha võib ise valida.

Majandusele on vaja, et ülikooli lõpetaksid teatud töökogemusega inimesed, keda pole vaja hakata vormima lausa algusest peale – see osutab praktika ja õppeprotsessi tihedama seostamise mõttekusele.

See nõuab paindlikumat õppekorraldust ning uusi vorme, kaasa arvatud e-õpe. Praegu kompenseeritakse praktika vähesust õppekavades õpingute kõrvalt töötamisega. Et kõrgharidust rohkem seostada tööturu vajadustega, tuleb õppekavadesse lülitada rohkem praktikavõimalusi.

Praktika ja innovatsioon

Üks võimalikke teid nii üliõpilaste praktikavajaduste rahuldamisel kui ka majandusprobleemide paremaks integreerimiseks õppeprotsessi oleks alma mater’i arvukate ja võimukate vilistlaste kasutamine, näiteks strateegilise partnerluse vormis.

Peaks leidma rohkem võimalusi, et neid kaasata ülikooliga seotud tegevustesse ja otsuste ettevalmistamisse.

Head haridust annavad tugevad õpetajad. Seepärast on õppejõudude kvalifikatsioon just majandus- ja reaalaladel väga tähtis. See eeldab korralikult toimivat süsteemi enesetäiendamiseks ja rotatsiooniks ning välislektorite ja andekate inimeste kaasamist, sealhulgas osalise koormusega ka reaalmajandusest.

Kindlasti teeb muret õppejõudude kõrge keskmine vanus mõnel erialal – selle alandamine peaks olema üks vahe-eesmärke.

Kahjuks pole Eesti seisund jätkuvalt kiita innovatsiooniliste investeeringute tootmises ja ühiskonnas rakendamisel. Kui Euroopas teevad selliseid investeeringuid valdavalt ettevõtted, siis meil paraku hoopis avalik sektor.

Üks põhjusi on leiutustegevuse piiratus, patente on Eestis väga vähe. Leiutis, millele taotletakse patenti, ei ole tihti ettevõtjaile küllaldaselt välja arendatud ning vajab rakendusuuringuteks lisainvesteeringuid ja aega. Samas pole ettevõtjad ise tihti valmis arendustöösse panustama.

Toetust väärib arengukava rõhuasetus spinn-off firmadele, mis võimaldab tegelda ettevõtluskontaktide loomise, konsulteerimise ja tööga sellistes firmades.

Artikkel põhineb 7. novembril Tartu Ülikooli arengukonverentsil peetud ettekandel «Tartu Ülikool Eesti majandusarengu tagamisel».