Ülo Veldre: astoklased lüpsaks üha maksumaksja rahakotti

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülo Veldre
Ülo Veldre Foto: Postimees.ee



Oleks naiivne loota, et mädapaiset torkides sealt midagi vastu ei pritsi.

Kirjutasin oktoobri keskel artikli «Linn kosutab mädapaiset» (TPM, 16.10.). Samas oli ka selgitus: «Lõunakeskusega kaasnev autode kuhjumine ja liiklusummikud on aga Tartule tõeline mädapaise, millest tuleks igati hoiduda.»

Ometi suutis Tartus aastaid üheks esireformierakondlaseks ja eestkõnelejaks olnud Hannes Astok sellest üldistada, «et poliitik nimetab edukaid ettevõtjaid mädapaiseteks» (TPM, 21.10.).

Ja nagu Pavlovi koerake, asus ta õpitud refleksi ajel tegutsema: andma väärikat vastulööki partei väljamõeldud koletisele.

Ta asus ülistama ettevõtluse ennastsalgavust, mille kaitseks kogu maailma progressiivsed jõud peaksid ühinema ja üksteiselt õppima ning armutult naeruvääristama neid, kes julgevad mõelda teisiti või, veel hullem, öelda teisiti, kui seda näeb ette juhterakonna ametlik retoorika…

Polnudki ju nii ammu, kui sedasi ülistati ühiskonna üht teist «klassi». Ka partei oli teine, aga mitmed isikud ja meetodid on jäänud samaks.

Kord Vestmann peal

Kaks aastat tagasi kirjutas sotsiaaldemokraat Hannes Rumm 21. sajandi Tiit Piibelehest: «ETV telelavastuses «Pisuhänd» naerutavad Aarne Üksküla ja Urmas Kibuspuu tänini rahvast looga sellest, kuidas andekas kirjanik Piibeleht siseinfot kasutades vanal ärihail Vestmannil naha üle kõrvade tõmbab.» (EPL, 16.10.2006)

Jäägu kirjandusteadlaste arvata, miks sotsiaaldemokraat Eduard Vilde oma «Pisuhänna» kirjutas, aga kindlasti polnud see üleskutse eduka ettevõtluse tapmiseks. Viimasel ajal Narvas, Pärnus, Valgas, Tallinnas, Tartus jm ilmsiks tulnud korruptsioonihõnguliste sündmuste taustal on Rummi arvamusartikkel praegu aktuaalsemgi kui kaks aastat tagasi.

Astoki väide ettevõtjate vähesest toetamisest ei ole veenev. Aus ja avalik toetus ettevõtjatele pole kunagi olnud nii suur kui viimastel aastatel. Päris tähtsuseta pole miljarditesse ulatuvad eurotoetused ettevõtjatele, aga rääkida saab ka seadusandlikest muutustest.

Näiteks miljardilised lisagarantiid hoiuste tagamiseks, mis antakse konkreetsete pankade tühjaks jooksmise vältimiseks. Või seadusega kavandatavad muudatused tööjõuturul, mis ümbertegemisele vaatamata vähendavad töövõtja garantiisid ja võimaldavad tööandjal senisest märksa kergemini pankroti kaudu reinkarneeruda.

Astoki arvates on seda ikkagi liiga vähe ettevõtluse – või tuleks öelda mõne konkreetse ettevõtja – altarile.

Millegipärast ei räägi Astok nendest (sh Tartu) ettevõtjatest, kes märkimisväärse toetuseta on rahvusvaheliselt kanda kinnitanud: Playtech, Regio, Skype, Rate. Ilmselt ei peaks ta ka kriitikat Rate’iga kaasnenud mädapaisete aadressil rünnakuks ettevõtluse vastu, aga Lõunakeskuse tekitatavad liiklusummikud on tabu – nende lahtiharutamiseks kuluvatest sadadest miljonitest (miljarditest) kroonidest ei tohi hingatagi.

Erakondlik tõemonopol

Reformierakondlasest linnapea Urmas Kruuse on seoses Tartu GoBusiga tõstnud kaks korda häält ja lubanud lepingu ära lõpetada. Viimati nimetati GoBusi soove otsesõnu väljapressimiseks (TPM, 07.10.). Ometi on nüüd linn ettevõtjaga taas kokku leppimas nii lisamiljonite kui ka

-garantiide andmises.

Neil päevil on linnal käimas ka vaidlus arendus- ja ehitusfirmaga Merko, mis soovib Päeva (Tähe) tänava parki rajada kortermaju. Olukord on mõneti võrreldav nii Lõunakeskuse kui ka Tigutorni rajamisega, mis algatati vastuolus kehtiva üldplaneeringuga, kui ettevõtja sai oma tahtmise ning rohkemgi veel.

Merko puhul on «ettevõtja soovidele vastutulek» välistatud, nagu väidab linnasekretär: «raad ei hakka kauplema» (TPM, 27.10.).

Üsna tõenäoline, et erinevalt linnapeast ei pea linnasekretär oma sõnu sööma. Meenutuseks: Merko «soovidele» ei tuldud vastu juba linnamuuseumi riigihanke ajal ega makstud kinni ehitusaegset tööde kallinemist.

Tähelepanuväärne, et tüliõunaks kujuneb just maksumaksja raha «jagamisega» seotud ettevõtlus nii omavalitsuse kui riigi tasandil.

Ja reformierakond on rajanud orwelliku tõeministeeriumi, kus loomulikult otsustavad oravad ise, milline ettevõte on hea ja väärib toetust tellimustega maksumaksja raha eest, milline mitte.

Astok kirjutab, et Tartu on kenasti toime tulnud soosiva ettevõtluskeskkonna loomisega ja nimetab sealhulgas mitmete infrastruktuuride loomist.

Tegelikult käib seegi valikuliselt: mõnda ettevõtjat soositakse talle maksumaksja raha eest infrastruktuuride loomisega, mõnda mitte. Meenutagem Kvissentali, kus ühele arendajale kanti kõik kandikul kätte, ühe teise ettevõtja asjaajamine praegu ei idane ega mädane. Või peaks meenutama Emajõe tuulekoridori kõrghoonete ning sinnakanti rajatavate hotellide valikulist lubamist.

Ootan huviga, kas ka Lõunakeskuse naaberkrundile kaubanduskeskust kavandavatele ettevõtjatele langeb osaks linnavõimude soosing või hakatakse neile hoopis lisatingimusi seadma näiteks liikluse ülemäärase kuhjumise ning ummikute ärahoidmiseks.

Külluseministeerium

Reformierakonna loomise üks ajakirjandusestki kostma jäänud motiive oli «vanade» ringkaitse murdmine.

Selle õnnestumiseks lõid natuke noorema põlvkonna ärimehed müüdi, et nemad seisavad kõikide ettevõtjate eest viimse veretilgani.

Nagu nüüd näha, seisab oravapartei võimul olles ettevõtjate eest valikuliselt: siseringi Piibelehtede eest alati, Vestmannide eest siis, kui see ei kahjusta Piibelehtede huve.

Nüüd hoiavad nad ise kramplikult võimust kinni, et ei korduks Koonderakonna saatus – pole võimul, pole enam ka parteid. Hoiatavaks näiteks on oravate võimukaotus oma kunagises kroonijuveelilinnas Haapsalus, kus pole nende tegemistest enam suurt midagi kuulda.

Kui mõelda eesseisvatele europarlamendi valimistele ning paari Reformierakonna vapilooma eemalejäämisele sellest, siis on see taas märk, et mitmed oravapartei rajajad on pärast liidrite vahetust hakanud sellest distantseeruma.

Astok kirjutas: «Loll on see mees, kes oma lehma kohe ära sööb, selle asemel, et lehmalt aastaid piima saada.»

See lehm, mida astoklased lõputult lüpsaks, on maksumaksja rahakott.

Saatuse pilkena: enne Lõunakeskuse rajamist oli see maa põllumajanduslik ärimaa ja Lõunakeskuse nimel tuli mitu lojust loojakarja saata.

Sotsiaaldemokraadid ei ole ettevõtluslehma kunagi «tapnud». Seegi süüdistus on Reformierakonna enda väljamõeldud müüt, et selle najal näidata, kuidas nad ettevõtjate huve kaitsevad. Küll on sotsiaaldemokraadid veendunud, et need inimesed, kes ühiskonnalt rohkem saavad, peaksid ka ise rohkem panustama.

Samal teemal: Ülo Veldre «Linn kosutab mädapaiset», TPM, 16.10., ja Hannes Astoki «Poliitnõunik lehma tapmas», 21.10.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles