Vene korra aegsed värvikamad seigad ei tundu tagantjärele üldse värvikatena. Pigem tuhmivõitu, sest pärinevad peamiselt koosolekutelt, kus arutati justkui tähtsaid asju, mis ometi ei riivanud inimesi otseselt.
Vanad värvikad seigad tunduvad nüüd tuhmivõitu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks kirjutasin noore töötajana artiklit aktiivsest maakommunistist. Ta pidas loenguid rahvusvahelisest olukorrast, hoidis korras punanurga, laulis kooris jms. Lõpuosas tuli targutus, et parteimees peab olema ka moraalselt kõikumatu, ja külanõukogus leidub parteilasi, kes rikuvad töödistsipliini, tarvitavad alkoholi jms.
Küsimusele, kas mõnd sellist parteipõhikirja eirajat on karistatud, vastas partorg, et jah, on karistatud, esialgu ainult üht todasama aktiivset meest, keda artikkel pikalt kiitis ja teistele eeskujuks seadis. Tragile mehele heideti ette abielurikkumist.
Toimetuses naersid vanemad kolleegid Margarita Rosenfeld ja Lehte Pärn nii et silmad märjad ja moraali küsimus jäi artiklis kajastamata.
Uue Eesti ajal tekitas põnevaid olukordi omandireform. Asjad olid ju palju tõsisemad kui vastakad arvamuste väljendused mingil koosolekul. Eriliselt jäi meelde omandi ülemineku protsessis lagastatud Emajõe saun.
Lagastatud Emajõe saun
Seda oli remonditud umbes kaks aastat ja ajalehes oli teatatud isegi avamise aeg. Remondi korraldaja oli aga saanud kuulda tagastamisest ja likvideeris lühikese ajaga kogu tehtud töö. Teenindusvalitsuse ametnikele ei läinud see korda, vara pärija sai kätte murendatud seinad.
Mõistusevastane lugu juhtus majaga Jõe 13. Ja minu kirjutised ei mõjutanud asjade käiku.
Linnavalitsus müüs maja aprillis 1990 Tartu ettevõtjale Viktor Golovkole, kes asutas ASi Silex, remontis maja ja pidas suuri ettevõtluse arendamise plaane.
Ühel hetkel sai ta teada, et linnavalitsuse komisjon sealhulgas endised täitevkomitee elamispinna osakonna töötajad, kes omal ajal korraldasid maja müügi tahab tagastada maja Rootsis elavale pärijale.
Sekeldused majaga Jõe 13
Linnavalitsus tegi vara tagastamise korralduse jaanuaris 1997. Golovko väitel oli ta selleks ajaks kulutanud maja remondile üle miljoni krooni.
Kahe aasta vältel kulutas mees rohkesti paberit hagiavaldustele ja kaebustele, kuid tulutult. Linnavalitsuse ametnikud avastasid, et Golovko oli jätnud nõutamata omandit tõendava dokumendi, ja leidsid võimaluse mehe hooletust ära kasutada.
Kuigi hoonete arvestamise büroo oli vormistanud omandi pärast raha äramaksmist, polnud see piisav. Sellisele seisukohale asus ka kohus. Mees ei teadnud, et ta oleks pidanud nõudma ostu-müügi lepingu vormistamist.
Mainimisväärset tulemust ei toonud ka Golovko katsed saada täies ulatuses tagasi kulutatud raha. Lõpuks vabariigi valitsus halastas, määrates talle toetuse 289 925 krooni.
Varade tagastamise komisjoni inimlikku palet näitas ka ühe tagasihoidliku, Tähe tänaval asuva maja tagastamise saaga. Esmalt ei antud taotlejale lootustki vana mees, endise (surnud) omaniku abikaasa teine mees, arvati kõrvaliseks isikuks.
Seadus luges ta pärijaks, kuid otsustajatele tundus lahendus siiski ebaõiglane eks arvestati ka majaelanikega, kes ei saanud korteri erastamise luba ja ametnikud tõid aegade hämarusest välja Balti eraseaduse ja Liivimaa maaõiguse sobivad sätted.
Seadus aegade hämarusest
Küllap arvestati Tartus sel ainsal juhul, et see Tähe tänava maja on ehitatud endisele mõisamaale (tulnud linna alla 1916).
Kuigi lesk oli esimese mehe surma järel pärinud kogu maja, otsustas komisjon tagastada teisele abikaasale ainult poole majast. Järgnesid kohtuprotsessid. Vahepeal muutus küsitavaks ka poole maja tagastamine, sest ametnikud leidsid, et maja pole natsionaliseeritud, lesk võis maja jätta vabatahtlikult vene võimule. Järgnes uus kohtutee.
Ühel päeval kutsuti muldvana mees linnavalitsusse vara vastu võtmise kinnituseks allkirja andma. Kästi oodata. Ja teatati, et asjaolusid uuritakse veel. Kuud möödusid. Aga vanake oli visa hingega ta jõudis enne manalasse varisemist olla siiski õnnelik majaomanik.
Kolmveerand sajandit
Reporter Stepan Karja oli Tartu Postimehe toimetuses viimast päeva tööl 19. aprillil 2002.
75 aastat tagasi, 25. oktoobril 1933 Värska lähedal Suure-Räptsova külas sündinud Stepan Karja vormistati toimetusemajas tööle 22. augustil 1966 sekretariaadi kirjandusliku kaastöölise kohale.