Teatrijuht tõusis suure poliitika kujundajaks

Karl Menningu kuju ja selle autor Mare Mikoff.

FOTO: Sille Annuk

Lisaks Vanemuise terrassil tiirlevale 300-kilosele pronks-Menningule oleme nüüd saanud selle teatrimehe ja diplomaadi artiklikogu.

«Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud raamatus avaneb esmakordselt Karl Menningu kui Eesti Vabariiki aastail 1918–37 esindanud riigimehe poliitikupale.

Aastal 1970 pani Kalju Haan kokku Menningu kriitikakogumiku ilmeka pealkirjaga «Kunstiviha on niisama püha kui vaimustuski».

Säärast viha ja vaimustust jagub ohtrasti ka uude kogumikku. Oma kompromissitu nõudlikkusega nuhtleb Menning kõike tema meelest ebakunstilist ja vananenut, õõnsat ja magusat, kõike seda, mida tänapäeval tavatsetakse nimetada massikultuuriks.

Armutu kriitik

Teatrikriitika kõrval on Menning üles astunud ka kirjanduskriitikuna. Ta nüpeldab karmilt näiteks Noor-Eesti «luulelist ahtrust» ja pöörab rühmituse kuulsa loosungi eurooplasteks saamisest pea peale, kutsudes üles: «olgem eurooplased, aga saagem ka eestlasteks» (lk 147).

Kui Kalju Haan aastal 1987 avaldas oma raamatu «Karl Menning ja teater «Vanemuine»», polnud teatrimehe diplomaatilisest karjäärist veel praktiliselt võimalik kirjutada. Nii on Menningu elu viimased aastakümned seniajani jäänud hämarusse.

Nüüd ilmunud «Teatritegu» toob tsüklis «Vabariigi saadik Berliinis» meie ette Karl Menningu 57 kirja mõttekaaslasele, juristist riigimehele ja diplomaadile Aleksander Hellatile (1881 Tartu – 1943 Kemerovo vangilaager).

Need erakirjad aastatest 1923–33 hõlmavad üle veerandi raamatu mahust.

Põhjalikud arutlused maailmapoliitikast näikse olevat tasakaalukad ja erapooletud. «Siin peab külm veri ja kannatlikkus peaosa mängima, mitte haavatud tunne, olgu see ei tea kui põhjendatud,» väljendab Menning oma diplomaatilist kreedot (lk 371).

Välispoliitika kõrval on kirjades palju juttu ka Eesti sisepoliitikast. Siingi on kirjutaja kaunis kriitiline, kasutades vahel ka krõbedamaid väljendeid.

Taas peame tõdema, et pole midagi uut päikese all: mitmed Menningu arvamusavaldused sobiksid ka praeguste ajalehtede juhtkirjadesse. Aastal 1923 arvab Menning, et «meil poliitiliselt veel pikk tee ees on, kui vähegi juhusest, isiklikust auahnusest, parteiväiklusest tahame välja pääseda» (lk 363).

Hitleri võimuletulekust

Kui ma miskipärast tahaksin kirjutada Hitleri elulugu, siis võtaksin üheks allikaks kindlasti Menningu Berliinist saadetud kirjad. Sest selles avameelses korrespondentsis on väga tundlikult registreeritud sündmu-sed, tendentsid ja meeleolud, mis viisid Hitleri võimuletulekuni 1933. aastal (Hitlerist endast on seejuures juttu üsna põgusalt).

«Õnnetu rahvas,» hüüatab kirjasaatja juba 1923. aastal Saksamaa sisepoliitilisi vastuolusid avades. Menningu kui sündmuste vahetu tunnistaja ehedalt jäädvustatud ajastukroonika kaalub üles mitmete Hitleri biograafide pealiskaudse tagantjärele-tarkuse.

Kui Menningu hoiakud kultuurikriitikuna on võrdlemisi ootuspärased ja suuri üllatusi ei paku, siis tema kui poliitiku ja diplomaadi avameelsed arvamusavaldused ja analüüsid vääriksid ajaloohuviliste tõsist tähelepanu.

Siin on ohtrasti oma ajast kõrgemale tõusvat pilguteravust ja ajaloo loogika sügavat mõistmist.

Raamat

Karl Menning, «Teatritegu»,

koostanud Hando Runnel.

Sarja «Eesti mõttelugu» 82. raamat,

Ilmamaa, Tartu 2008, 544 lk.

Tagasi üles