Tartu Uues Teatris festivali UNT! ajal esietendunud «Endspiel» põhineb Vaino Vahingu päevaraamatutel, lisaks on kasutatud tema proosat ja draamat. Lubatakse armastust, teatrit, hullust ja surma.
Vaino peab kirjutama
15. september 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuse läbiv teema on isiklik ja sotsiaalne vajadus kirjutada. Midagigi kirjutada võideldes depressiooni, Angsti, kannatamise, haletsemise, kurtmise ja halamisega.
17. oktoober 1984. «Kell 13.25 helistas Madis, ütles, et tuleb kella kuue paiku. Siis saab jälle tööle hakata, kas või kümme lehekülge romaani kirjutada.» See on viimane sissekanne Vaino Vahingu «Päevaraamatute» II osas.
Soov ja kohustus
Kirjutamine on Vaintsa soov ja teiselt poolt enda ees võetud kohustus, et tõestada oma väärtust kirjanikuna. Jõuda veel trükimasina taga istumise kõrvalt tegeleda naiste, sõprade, joomise, teatri ja eluga üleüldse.
Lisaks armastusele (üllatuslikult mõnede vihjetega homoerootikale), hullusele (milles see lavastuses väljendub?) ja surmale (teatraalsele) on lavastuses peamiselt hoopis ängi (Angst).
Isegi lavastuse lõbusad muusikapalad näiteks sõnadega «Sigaretid ja viinad ja kerglased naised...» tunduvad äkki raskemeelsust ainult süvendavat. Ja ängistust on ka vaikuses ja vaikimises, misanstseenilistes lahendustes ja dialoogide monotoonsuses.
Aga eks tekitanudki kirjaniku elu 1970. aastate Nõukogude Eestis üsna kõvasti Angsti. Alatine teadmine, et tsensuur võib keelata teose avaldamise; pidev ridade vahele kirjutamine samas soov oma suurushullustus realiseerida.
Vaino ümber on ju kõik omadega läbi. Kõikides sõprades ja naistes näeb ta hunti. Ning eks olegi teada fakt, et ta oli Undi peale solvunud, et too tema seltskonnale eelistas uusi tõusvaid tähti.
Mõnel hetkel ei saagi aru, kas laval esitatav tekst kuulub Vaino Vahingule või räägivad publikuga tegelikult Andres Keil ja/või Ivar Põllu.
Tartu Uue Teatri «End-spielis» tahaks ka mingeid märke otsida. Kas proovitakse ennast äkki tõsta uue teatri loomisega samale pulgale Herma-küla, Toominga, Undi ja teistega, kes olid alates 1968. aastast teatriuuendajateks? Või on dialoogid teatrist ja näitlemisest üksnes iroonia?
Äng ja mäng
Äng viib tavaliselt kurva lõpuni. Eks ole ka selle lavastuse mehed päris elus liiga noorelt surnud.
Mis sellest, et «Endspiel» on tõlkes lõppmäng, mäng tegelikult ei lõpe. Kuigi Vaino on surnud, Mati on surnud ja Evald on surnud, mängitakse ikka nii elus kui ka teatris.
Need mehed ei kao veel kuhugi, vaid võivad muutuda veelgi kultuslikumaks, kui nad seni on olnud. Geeniused ei sure. Suurushullustus tuleb realiseerida.
Ivar Põllu lavastatud
Tartu Uue Teatri lavastus Vaino Vahingu elu ja loomingu põhjal «Endspiel. Armastus, teater, hullus ja surm»
Lavastaja Ivar Põllu
Mängivad Andres Keil (Vaino), Katrin Pärn (Maimu/Mati/jt), Martin Kõiv (Evald jt), Ragne Pekarev (Heli/Liina/Riina/jt) ja Katrin Ruus (Tõnu)
Esietendus Tartu kultuuritehases (Pärna 1) 8. septembril