Triin Raudoja pani ühte enesetutvustusse kirja, et tants on vahend tema eesmärkide saavutamiseks. Varjamatult ambitsioonikas rõõmsameelne blondiin ei salgagi, et latt on kõrgel.
Hobiraamatupidaja tantsib rikkuse poole
11. september 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toome-taguse rahvas mäletab säravat neidu küllap kadunud Veski tänava poest, mis mullu lõpuks suurtele kaubanduskettidele alla vandus.
Raudoja seisis seal poes leti taga sestpeale, kui oli 15-aastaseks saanud, ja viimases lõpus pidas poodi ise. Ehkki ema keelitas, et noorele tüdrukule on see liiga ränk ülesanne, pealegi veel ülikooli kõrvalt. Klattida paberimajandust, mässata kaupade tellimisega ja seista vahel ka ise leti taga. Väikepoe asi.
Põnev ja kasulik kogemus, kuid enam sellist ette ei võtaks, ütleb Raudoja nüüd. Sest väike toidupood ei ole perspektiivikas.
Kümned noored teavad teda aga kui tantsutreenerit, kelle eestvedamisel on suviti suured tantsuetendused kokku seatud. Treenitavaid tantsurühmi jagub nii Tartusse kui mujale Lõuna-Eestisse. Veel on Raudoja Tähe noorteklubi juhataja. See on koht, kus tegusad noored huviringides käivad või koolipäeva lõpu ja vanemate töölt naasmise vahelisi tunde täidavad või saavad kokku väikelapsed ja nende vanemad.
Juhatajaamet tähendab sellises paigas suurt paberitööd ja projektide kirjutamist, raama-tupidmist, paiguti ka koristaja kohustusi, aga kindlasti huviringide juhtimist ja mõistagi tantsutrenne.
Omas elemendis
Raudoja tutvustab, et «Tuljakut» tema rühmad tantsupeol tantsimas ei käi ja ka võistlustantsuga pole sel pistmist. Kokku on miksitud elemente õutantsust, akrobaatikast ja rühmvõimlemisest.
Oma kõige suuremaks kohustuseks nimetab tantsutreener noorte treenimisrõõmu säilitamist.
«Rõõmu, millega noored trenni tulevad, ei tohi ära kaotada tulemust taga ajades, vaid oluliseks tuleb pidada ka protsessi,» ütleb ta ja viskab seejuures kondi hambusse neile, kes püüavad rangelt vahet teha huvitegevusel ja noorsootööl. «Ma usun, et need noored, kes trennis käivad, saavad märksa rohkem kui tantsuoskuse ja võime spagaati visata.»
Seepeale pajatab Raudoja, et tantsuüritused, mille korraldamisel ta kaasa lööb, nagu oli näiteks tänavusuvine õutant-supidu, pole pelgalt tantsu pärast, seal on ka «sotsiaalne point juures».
Tants avab ja peegeldab noorteprobleeme, neid, mida noored ise tõstavad, ja nii, nagu noored neid ise näevad. Märksõnad, mida Raudoja nimetab, on alkohol, narkootikumid, seksuaalvägivald, noorte grupeerumine. Teravad teemad, mis tuleb tantsu sisse panna nii, et poleks vastik vaadata, kuid oleks emotsioone ja sõnum jõuaks vaatajateni.
Imestavatele ja punastavatele puritaanidele märgib Raudoja, et nimetatud teemadega tegelevad tantsijad on 13-aastased ja vanemad ning neid teemasid ja märksõnu pole pakkunud täiskasvanud, vaid noored ise.
Nüüdne tantsutreener ütleb, et on tantsupisiku eest tänulik Reiniku koolile ja selle kevadistele võimlemispidudele, millel osalemine oli kohustuslik.
Raudoja kordab tuntud ütlemist, et tants on emotsioonide väljendus, aga lisab sinna juurde, et temale endale on tants ka meeleolu tõstja. Paha tuju kaob tantsides.
Lummavad arvud
Asjaolude kokkusattumise tõttu on Raudojal kaks kõrgharidust, ta on lõpetanud nii kehalise kasvatuse ja spordi kui ka majandusteaduse eriala. Ta oli pool elu unistanud majanduse tudeerimisest, aga ei pääsenud tasuta õppekohale, küll aga mahtus kehakultuuri, ja siis mõtles, et miks peaks unistuste eriala sinnapaika jääma. Mõeldud, tehtud.
Uskumatu küll, kuid Raudoja nimetab oma paljude hobide reas raamatupidamist ja statistilist analüüsi. Kuidas saab sellise asjaga hobi korras tegelda?
Raudoja vastab, et täpselt samal viisil, kui mõned teevad hobi korras internetikodulehti. «Arvude maailm on põnev,» ütleb ta. «Raamatupidamine tähendab just nagu päev otsa arvuti taga istumist ja arvetega mässamist, kuid see on märksa rohkem kui kahjum või kasum.»
Ainest selleks hobiks annavad mõned mittetulundusühingud ja pisikesed äriühingud, kelle rahaasju Raudoja korras peab. Nüüd on tal tekkinud plaan oma raamatupidamisfirma käima puhuda, et hobist ühtlasi ka äri saaks.
Kauaks seda treeneritööd, noorteklubi juhatamist ja raamatupidamist on, Raudoja ei tea, kuid seda teab hästi, et siht on kunagi saada majandusõppejõuks. Nojah, ja ta on ka öelnud, et tema soov on saada rikkaks ja kuulsaks. Lõõp või tõsi, mine võta kinni.
Praegu ütleb ta, et töö on veel piisavalt põnev, sest hommikul ei tea ette, mis päev kaasa toob. Ning mida Raudoja ka märkimata ei saa jätta, et laste ja noortega hakkama saamine on paras trenn, sest tähelepanu ja austust võita pole lihtne, kuid selleta koostöö ei toimi.
«Kui saad hunniku karjuvate lastega hakkama, siis, ma usun, saad ka ärimaailmas hakkama,» ütleb ta.
Laisklemise päevad
Tema poiss Tarmo Toomiste märgib, et töö tõttu on Triinu päevad üsna pikad ja pooled nädalavahetused kinni. Õnneks on puhkused, need on kunagistest klassikaaslastest paar veetnud Eestis ringi reisides ja mitut puhku Kanaaridel käies.
Ent noor naine ise ütleb, et juhtub vahetevahel sedagi, et kui laiskus tuleb peale ja kui pakilised kohustused ei kannusta, võib ta seebikaid vahtides süüdimatult teleka ees tunde mööda saata.
Triin Raudoja juhtmõtteid
Kes palju teeb, jõuab ka palju ära tehtud!
Elu on nautimiseks ja töödki tuleb teha naudinguga!
Iga suur tegu algab kellegi väikestest sammudest!
Kui küsid, siis vastatakse! Kui koputad, siis avatakse! Kui palud, siis aidatakse!
Ära muretse homse ega eilse pärast, igal päeval on oma mure!
Armasta ja usu inimestesse!
CV
Sündinud 21. märtsil 1983.
Tähe noorteklubi juhataja läinud aasta jaanuarist.
Töötanud tantsutreenerina mitmel pool aastast 2002, pidanud Veski tänava majas nr 28 toidupoodi.
Oli üle-eestilise sõutantsupeo «Meie ambitsioonid» üks eestvedajaid, korraldanud mitmeid noorte tantsuetendusi.
Lõpetanud Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse ja spordi ning majandusteaduse erialal.