Ülo Veldre: teeme Tartu suuremaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu on vahelduva eduga korraldanud tartlaseks registreerimise aktsioone, kuid kõikidele ponnistustele ja kulutustele vaatamata kukub elanike arv ikka tagasi endisele tasemele.
Viimastel aastatel pole küll enam trummipõrina saatel räägitud eesmärgist ületada saja tuhande piir, kuigi just selle poole püüeldakse. Et tegu pole helesinise unistuse, vaid päris selge, kuid seniste vahenditega saavutamata eesmärgiga, siis tuleks senises suhtumises midagi muuta.
Linna lastevaenulikkus
Tartlaseks on püütud värvata Aura priipääsme, kopsakama sünnitoetuse jms abil, mille ühiseks nimetajaks, teatud erandeid kõrvale jättes, on olnud peibutamine hüvedega. Sedamoodi jätkates põrkume varem või hiljem arusaamaga, nagu oleksid kõik inimesed (ära)ostetavad, ainult hind on erinev.
Olen viimastel kuudel olnud tunnistajaks mitmele juhtumile, kus noored pered on kaalunud Tartusse elama asumist. Tõsi, põhimotivaatoriks on olnud ihaldusväärne töökoht. Elukoha leidmine pole noortele probleemiks, aga takistuseks on saanud lasteaiakoha puudumine.
Nende inimeste tartlaseks värbamiseks ei ole linn kulutanud sentigi. Nad soovisid ise tulla, aga takistuseks sai aastaid lastesõbraliku linna tiitliga uhkeldava Tartu lastevaenulikkus.
Pole kahtlust, et raamatupoe kinkekaardi asemel oleks lasteaiakoht märksa kaalukam argument, aga tänasele võimukoalitsioonile käib ilmselgelt üle jõu isegi seaduse täitmine s.o tartlastele lasteaiakoha tagamine.
Võib ju arutleda, kas sellega tuleks toime keegi teine, aga Tartu elanikkonna suurendamist silmas pidades on põhiküsimus milleski muus.
Aura priipääsme või isegi lasteaiakoha eest saab osta eelkõige sissekirjutust, aga mitte identiteeti, vabatahtlikku kuuluvustunnet. Seni on seatud eesmärgiks sissekirjutuste arvu suurendamine, see on aga saavutatav ka sootuks teistmoodi kui ostmisega.
Kaugelt üle 100 000
Paradoks on selles, et neid, kes ennast ise tartlaseks peavad, ongi ilmselt üle saja tuhande. Nad töötavad Tartus, nende lapsed sünnivad ja lõpetavad kooli ülikoolilinnas, oma põhilised sisseostud teevad nad siin, nad kulutavad Tartu ametiasutuste ja arstide lävepakke ning unistavad ühissõidukeist, mis liikleksid kodu ja igapäevaste sihtpunktide vahet.
Kui nende käest küsida: «Kes sa oled?» (kus sa elad), vastavad nad pikemalt mõtlemata: «Tartlane.» (Tartus.) Täpsustades aadressi, kuuled linlikke tänavanimesid (Nurme tee, Järve tee, Pargi põik, Uus-Veeriku, Salu tee, Aiandi tee, Aasa, Nõmmiku, Päikese), kuigi jutt käib Tartu maakonna küladest (Räni, Marama, Vahi, Veibri, Tõrvandi, Ülenurme, Kandiküla jt) ehk Tartu ümbruse uusasumitest.
Nende inimeste kodu asub küll maakonnas, aga nad peavad ennast tartlaseks ja on seda tunduvalt enam kui näiteks Aura priipääsme eest sissekirjutuse teinud, aga ennast linnaga pikemalt sidumast hoiduvad õppurid.
Samas pole paljudel maatartlastel linna sissekirjutust, et panna laps Tartus lasteaia järjekorda või linna kooli. Kellel on selleks võimalused, muudavad enda ja laste sissekirjutust täpselt nii tihti, kui see tagab naaberomavalitsusest natuke suurema hüve saamise (sõidusoodustus, huvialaringi toetus vms). Hoolimata mõttetust bürokraatiast ja kuludest, mis selliste korraks-vaid-ümberkirjutustega kaasneb, ei muuda see nende inimeste tartlase-identiteeti.
Pole kahtlust, et Eesti haldus on valglinnastunud inimeste elukorraldusele jalgu jäänud. Paratamatult tekib küsimus, mida on teinud Tartu, et muuta need hingelt ja põhiliselt elukorralduselt tartlased täieõiguslikuks linlaseks. Kas poleks õigem ja odavam sissekirjutuse ostmise asemel tõmmata linnapiir sinna, kus see tegelikult asub?
Linnapiir paika
Seoses haldusreformiga on põhiliselt räägitud omavalitsuste liitmisest. Ühendamisi ongi olnud rohkem kui haldusüksuste piiride muutmisi, kuigi Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus pakub ka piiride muutmiseks mitmeid võimalusi. Seaduses on ära toodud ka rida asjaolusid, mida haldusterritoriaalse korralduse muutmist algatades peab arvesse võtma näiteks elanike ühtekuuluvustunne, mõju transpordi ja kommunikatsiooni korraldusele, omavalitsusüksuse terviklikkus jms.
Tartumaal ei ole valdade ühinemine olnud kuigi populaarne teema, rääkimata linna piiride muutmisest. Samas leiab näiteid, kus kehtiv halduskorraldus takistab elanike huvides soovitud muudatusi ellu viia. Viimati näiteks see, kui Tartu tahtis pikendada bussiliine valglinnastunud tartlaste kodudeni, aga Tartu maavalitsus tõmbas sellele kriipsu peale põhjendusega, et linnapiiride ületamisega ületab linn ka pädevuspiire.
Kui Tartu tahaks teha midagi kõigi valglinnastunud tartlaste huvides, siis tuleks saavutada halvimal juhul kuue omavalitsuse (lisaks maavalitsus) üksmeel, mis polegi nii lihtne. Kui Tartu volikogu teeks täna Tartu ümbruse valdadele ettepaneku haldusüksuste piire muuta, siis suure tõenäosusega kukuks see läbi valdade vastuseisu tõttu.
Vaielgem asi selgeks
Seaduse järgi on piiride muutmisel suur kaal asjassepuutuvate omavalitsuste elanike arvamusel. Paraku ei ole avalikult selle üle isegi arutletud kui Tartu ümbruse uusasumi elanike käest küsida, kuidas nad suhtuksid Tartu linna piiride muutmisse, siis esimese hooga jääb enamik vastuse võlgu. Poolt- ja vastuargumentide kaalumiseks vajavad aega ka kõikide parameetrite järgi «päris tartlased». Ehk oleks aeg alustada debatti?
Isegi kui linnapiiride muutmist lähiaastatel ei algatata, saaksid selle käigus nii Tartu kui ka lähivaldade valitsejad teada, mida elanikud neilt tegelikult ootavad. Ei imesta, kui mõne linnaosa rahvas esitaks protestiks soovi kuuluda mõne valla koosseisu, kus ei kelgita lastesõbralikkusega, küll aga suudetaks anda lasteaiakoht, hoida käigus koolibusse, pakkuda õppuritele ühiselamukohti, ehitada jalgrattateid jne.
Nii või teisiti, kui peale jääb seisukoht, et linnapiire tuleks muuta, siis oleks see omavalitsustele selge märk tegutsemiseks.