Ilmar Part: tulevikusiht on vabastada kõnniteed jalgrattaist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti liikluskorralduse ja liikluskultuuri tase ei ole täna veel nii kõrge, et võiksime kõik kümnest aastast vanemad jalgratturid autoliikluse sekka saata.
Nõue, et kõik üle kümne aastased jalgratturid peavad sõiduteel koos autodega liiklema, olenemata liikluse ohtlikkusest ja jalgratturi oskustest, on selgelt ebamõistlik tänases Eestis, kus kurb liiklusstatistika meile iga päev ajaleheveergudelt otsa vaatab.
Pika aja jooksul on Eestis tavaks saanud, et jalgratturid sõidavad kõnniteedel ja pargiteedel, sest teatud kohtades ja olukordades oleks sõiduteel liiklemine liiga ohtlik või ebamugav. Eriti palju võib kõnniteedel näha koolilapsi, lapsi sõidutavaid või saatvaid lapsevanemaid, eakamaid inimesi ja muidu rahulikke jalgrattureid.
Ainult ajapikku
Terve mõistus ja riiklik prioriteet vähendada liikluses hukkunute ja vigastatute hulka ütleb, et neid inimesi, kes täna enda ja teiste ohutuse huvides ja teiste võimaluste puudumisel jalakäijaid ohustamata kõnniteedel sõidavad, ei tohi vägisi sõiduteedele sundida.
Jalgrattureid kõnniteedelt ära suunata saab ainult ajapikku sedamööda, kuidas teede omanikud suudavad turvalisema liikluskorraldusega ja kergliiklusteede ehitusega luua ohutud võimalused jalgrattaga liiklemiseks jalakäijatest eraldi.
Samuti sõltub jalgratturite turvaline siirdumine sõiduteedele sellest, kuidas Eesti riigil õnnestub teavitustöö, liiklusjärelevalve ja hariduse kaudu autojuhtide ja jalgratturite sõiduoskuste ja liikluskultuuri taset tõsta.
Seadus, mis keelab kõnniteedel sõitmise, saab seega tulla alles tulevikus siis, kui turvalise jalgrattasõidu eeltingimused on täidetud ja ühiskond on selleks valmis.
Et sellist liikluseeskirja on võimalik kehtestada, võime näha teistes Euroopa ja Põhjamaade riikides: liikluskultuur, viisakus ja liikluskorraldus on neis juba jõudnud tasemele, kus jalgratturid tahavad ja julgevad sõiduteel koos autodega sõita. Seal on seaduseks kirjutatud nõue, et kõnniteedel liiguvad vaid jalakäijad, igati põhjendatud ja aktsepteeritud.
Halvad valikud
Praegu soosib Eesti linnade liikluskorraldus eelkõige autoga liiklejaid, mitte segaliiklust. Jalgratturitele mõeldud infrastruktuur on sageli mittestandardne ja sõiduteedel lubatud sõidukiirused ohutu segaliikluse toimimiseks liiga suured.
Usun, et enamik Eesti liiklejatest (jalakäijad, jalgratturid ja autojuhid) oleks nõus püstitama lõppeesmärgi: jalgrattaliiklus ei kulge tulevikus mööda jalakäijatele mõeldud kõnniteid, vaid rahustatud liiklusega sõiduteedel, kergliiklusteedel ning jalgrattaradadel ja -teedel.
Vastava seaduse saame aga kehtestada alles siis, kui turvaline jalgrattasõit Eesti teedel ja tänavatel on keskmisel jalgratturil tõepoolest võimalik. Muidu paneksime ühe osa liiklejatest vastuvõetamatu valiku ette: kas rikkuda seadust või seada enda ja oma lähedaste elu ning tervis tõsisesse ohtu. Sellega teeme täiesti asjatult vastutusvõimelistest, keskkonnateadlikest ja hoolivatest kodanikest seaduserikkujad ning seame löögi alla üldise seaduskuulekuse, Eesti politsei maine ja autoriteedi.
Valmimas on uus liiklusseaduse eelnõu ja liiklusohutuse küsimused on ühiskonnas teravalt õhus. Seega on õige hetk maha istuda ja väga tõsiselt analüüsida liiklusreeglite mõju liiklejate ohutusele tegelikus liikluspildis.
Sealhulgas tuleb küsida, kas reegel, mis suunab kõik üle kümne aastased jalgratturid autoteele, on liiklusohutuse seisukohast positiivse või pigem negatiivse mõjuga.
Samal teemal: «Politsei aktiivsus vihastas linnajalgratturid välja», TPM, 1.09.