Pille Metspalu: planeerimine tähendab kokkulepet ja koostööd

Pille Metspalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pille Metspalu
Pille Metspalu Foto: Postimees.ee

Karlova ajaloolise linnaosa teemaplaneering on rõõmustavalt palju tähelepanu äratanud, ka Tartu Postimehe lehekülgedel. Mõne artikli toon nõuab aga selgitust, kuidas ruumiline planeerimine tänapäeval välja näeb.

Praegu Tartu meediakanalites ja kuluaarides toimuv on täpselt see, mille nimel on planeerijad nüüdseks juba ligi viisteist aastat sihipärast tööd teinud. Saavutatud on avalik diskussioon planeeringulahenduste üle, mille käigus väljaöeldu varieerub emotsionaalsetest esmamuljetest konstruktiivsete ettepanekuteni.

Just nii näeb praegune hea planeerimistava parima lõpliku planeeringulahenduseni jõudmise kõige olulisemat etappi.

Osapoolte kokkulepe

Õnneks või õnnetuseks on möödas ajad, mil plaane koostati ühe visionääri nägemuse järgi. Samuti ei ole planeeringu ainukoostajaks enam väike rühm inimesi konsultantfirmas või linnavalitsuses.

Tänapäevase planeeringu väljatöötamine on aeganõudev protsess, mille käigus jõutakse kokkuleppele, kuidas mingi piirkonna areng tulevikus välja näeb. Mida rohkem on kokkuleppijaid – erinevate huvirühmade esindajaid –, seda pikema aja peale plaani tegemine venib.

Linnalises keskkonnas, kus üksteisega põimunud teemasid ja väärtushinnanguid on hulgaliselt, nõuab ka esmaste lahendusettepanekuteni jõudmine aega.

Esialgsete lahenduste väljatöötamisel tuleb ühes kitsukeses linnaosas koos toimima panna liiklusnõuetele vastav tänavalaius ja roheline üldilme, nostalgilised puukuurid ja päikesevalgus, väikesed nurgapoed ja elanike öörahu. Paberile tuleb panna põhitõed, kuidas säilitada väärtuslikku ning samas vältida muuseumlinna teket.

Läänemaailmas, kus ruumilise planeerimise kujunemislugu on olnud pikk ja katkematu, on arusaamad planeerimise olemusest teisenenud käsikäes kogu ühiskonna arenguga.

Planeerimise all on mõeldud kunsti (19. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni), inseneriteadust (1930ndad-1950ndad aastad), ratsionaalset otsuselangetamist (1960ndad), poliitilist protsessi (1970ndad-1980ndad) ja keskkonna jätkusuutlikku kujundamist (1980ndad-1990ndad).

Sarnaselt on muutunud planeerija roll – kunstnikust (arhitektist) tehniku ja analüüsijani. Hetkel on valdavaks lähtekohaks «planeerija kui läbirääkija». Kõikide eelnenud rollidega kaasnevatele soovituslikele oskustele on lisandunud võime saada vastandlike huvidega inimesi ühe laua taha ühiselt asja arutama.

Avalikkuse kaasamine

Asjata ei nimetata avalikule väljapanekule suunatavat planeeringut planeerijate seas planeerimisettepanekuks. Väljapanekule ja arutelule suunatud planeering on just huvirühmade ja ekspertide arvamuste kogum, mille planeerijad on vorminud enam-vähem konsensuslikuks plaaniks.

See ei ole aga kaugeltki valmis kokkulepe, sest alles avalikustamine tagab, et igaühel – nii kohalikul elanikul kui ka huvilisel – on võimalus avaldada oma arvamus.

Ka Eestis hakkab selline «uue aja planeerimine» endast märku andma. Teadlikkus planeerimise tähendusest tõuseb, huvirühmad vormuvad mittetulundusühinguteks ja seltsideks, ärisektor palkab huvide kaitseks advokaate. Esimesi märke on näha ka n-ö kogukonnaplaneerimisest, kus avalikkuse kaasamine on jõudnud tegeliku konstruktiivse koostööni.

1960ndate aastate lõpus jõuti Ameerika Ühendriikides tõdemuseni, et käibefraasi «avalikkuse kaasamine» taga peitub tegelikkuses rida erinevaid nimisõnu ja tegevusi. Avalikkust saab otsuste kujundamisse ja langetamisse kaasata mitmel moel, nii vormi- kui ka sihipäraselt.

Eriti aktuaalne on kaasamise teema ruumilises planeerimises, mille käigus võetakse vastu suuri inimrühmi kaugemas tulevikus oluliselt mõjutavaid otsuseid.

Siinsel skeemil on näidatud võimalikku käsitlust avalikkuse kaasamise erinevatest tasanditest. Selgub, et kaasamise sildi all võib elanikku kas lihtsalt informeerida toimuvast või siis kaasata ta otsustamisse.

Skeemile lisatud oranž kast illustreerib artikli autori arvamust, millisel avalikkuse kaasamise redeli astmel asub valdav osa praegusaja Eesti ruumilisest planeerimisest.Pikema planeerimistraditsiooniga riikides on üsna tavapärane, et küla või linnaosa inimesed osalevad planeeringu koostamisel esimestest aruteludest peale. Osalemine tähendab aga juba rühmatööd, kus joonistatakse ühiselt kaarte ja mõeldakse välja arengusuundi.

Positiivseid näited sellisest tegutsemisest leiab ka Eestist, kus eelkõige maavaldade üldplaneeringute koostamisel kestavad külakoosolekud sageli hilisõhtuni.

Kui aga eskiislahenduse staadiumis kokkuleppele ei jõuta, koostab kogukond oma versiooni planeeringust. Seejärel saab alternatiivseid planeeringulahendusi hinnata ja võrrelda.

Selline lähenemine on samm edasi põhimõttelisest vastuseisust igat sorti plaanidele, eeldades samas osapoolte dialoogivalmidust ka omavalitsuselt.

Aega ja kannatust

Eesti suuremates linnades on aga strateegilise planeerimise olukord senini veel kurvem. Oma rolli selles mängivad linnalise asustuse iseärasused (suurem anonüümsus ja sellega kaasnev passiivsus), teemade keerukus, suurem poliitiline surve ning omavalitsuse spetsialistide ülekoormatus.

Lahenduseks on siin eelkõige kolmanda sektori aktiivsus ehk siis laiema üldsuse jagunemine organiseerunud surverühmadeks. Seltsid ja mittetulundusühingud saavad olla linnavalitsuse koostööpartnerid.

Tartu on näiteks Tallinnaga võrreldes saavutanud tugeva edumaa – Karlova Selts, Supilinna Selts, ühendus Rattalinn Tartu on ronimas juba partnerluse astmele.

Karlova teemaplaneeringu ümber toimuv näitab, et lõplikult on seljataha jäämas nõukogulik plaanimajandus, kus käsumajanduslik planeerimine ülevalt alla normatiivseid plaane tootis.

Tõepoolest, tihti kipub

aega nõudvas planeeringuprotsessis vananema alusinfo (näiteks maakasutuses hetkeolukorda peegeldav alusplaan). Kuna aga pikaajaliste strateegiliste üld- ja teemaplaneeringute puhul on eesmärk eelkõige leppida kokku üldistes arengu- ja maakasutuspõhimõtetes, on oluline keskenduda laiapõhjalise kokkuleppe saavutamisele arengu suunamiseks kõigile sobivas suunas.

Linnaruum Eestis on meie demokraatliku ühiskonnakorralduse nägu. Kuni Eestist ei saa valgustatud monarhiga kuningriiki, võtab plaanide tegemine kaua aega. Ka ei panda planeeringu seletuskirja ja kaardile universaalset tõde, vaid läbirääkimiste teel kokkulepitavat konsensust.

Lõppsõna linnaruumi kujundamises jääb kohaliku võimu öelda.

Oma hääle kuuldavaks tegemiseks Karlova teemaplaneeringu kohta on veel võimalus osaleda planeeringu avaliku väljapaneku tulemuste avalikul arutelul, mille täpne aeg selgub lähiajal.

Samal teemal: Karlova teemaplaneering, TPM, 6.05., 12.05., 19.05., 20.05., 28.05., 29.05., 2.06., 3.06., 5.06.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles