Mõte sellest, et keegi võiks ta kakal käimist pealt vaadata, tundub piinlik ja vastuvõetamatu. Ometi tuleb patsiendil selle olukorraga leppida ühe täiesti uut tüüpi röntgenuuringu ehk defekograafia puhul.
Arstid filmivad potilkäimist
27. oktoober 2009, 09:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisugust läbivaatust võivad vajada kõhukinnisuse all kannatavad inimesed, ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele saab kõhukinnisuse käes vaevlejaid aidata küll.
Kui on kindlaks tehtud, et hädas ei ole süüdi ei kasvaja ega mõni põletikuline soolehaigus, võib kõne alla tulla lõikus, millega patsiendil eemaldatakse osa pärasoolt.
Niisuguste operatsioonidega alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurg Margot Peetsalu pisut enam kui aasta eest. Lõikustel assisteerib teda arst-resident Ave-Triin Tihamäe.
Kuidas kaka tuleb
Operatsiooni vajalikkuse või mittevajalikkuse otsustab aga too potilkäimise filmiuuring, sest ainult nii on võimalik saada informatsiooni selle kohta, kuidas pärasoolelihased töötavad ning kas kõhukinnisuse põhjus on füsioloogilist või anatoomilist laadi.
Füsioloogiliste põhjuste puhul operatiivsest sekkumisest abi ei ole. Kui põhjus on aga soole anatoomiline muutus, kas selle sissesopistumine, laienemine või pikenemine, aitab pärasoolest ühe n-ö seibikujulise osa väljalõikamine.
Röntgenuuringut, kus inimene istub potil ja tühjendab soolt, viivad aga läbi kliinikumi radioloogid Jaak Vahi ja Genadi Gorelašvili.
See käib nii, et pärast soolepuhastust täidetakse patsiendi pärasool väikeste portsjonide kaupa pudrutaolise kontrastainega. Siis palutakse tal rönt-genikabintis tualettpotisarnasele toolile istuda, vaagnapõhjalihaseid kord kokku tõmmata ja siis lõdvestada ning sool tühjendada. Toimingust tehakse mitmeid järjestikuseid röntgenipilte.
Patsient ei pea kartma – spetsiifilist lõhna niisugusest kakalkäimisest ei tõuse ning arstid näevad vaid ta selga.
Esimene defekograafiauuring viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi 10. septembril. Nüüdseks on neid tehtud 15. Kahe patsiendi puhul sai kindlaks tehtud, et operatsioon neid ei aita. Üht patsienti on pärast uuringut opereeritud.
Radioloogiateenistuse direktor Aadu Simisker märgib, et varem kasutati niisuguse info kogumisel kas kompuuter- või magnettomograafiat. Esimese puhul on kiirguskoormus küllalt suur, teine on aga liiga kallis. Nende uuringute suurim puudus on see, et patsient ei saa istuda, vaid peab olema lamavas asendis.
«Kui paljud meist ikka lamavas asendis soolt tühjendavad,» küsib Genadi Gorelašvili selle peale.
Piinlik teema
«Kõhukinnisus on delikaatne teema,» räägib Peetsalu. «Me võime häbitundeta rääkida neerukividest või millest tahes, kuid isegi mitte sõbrannad ei aruta omavahel seda, millised raskused neil tualetis ette tulevad.»
Seepärast ei tea ei Margot Peetsalu ega keegi, kui palju üldse võiks olla tõsise kõhukinnisuse käes vaevlevaid inimesi ja kui paljusid neist saaks aidata. «See ei ole mingi naljaasi – see on elukvaliteedi küsimus,» ütleb Peetsalu tõsiselt.
Uus uuring
• Defekograafia – Eestis vaid Tartu Ülikooli Kliinikumis tehtav uuring, kus patsiendil palutakse oma soolt tühjendada röntgenikabinetis.
• Sisaldab väärtuslikku informatsiooni kõhukinnisuse käes vaevleva patsiendi sooletegevuse kohta ja aitab otsustada, kas teda võiks aidata lõikus.