Peep Mardiste: Tartu vaksalid – avaliku ruumi hiiliv kadu

Peep Mardiste

FOTO: Margus Ansu

Ma olen oma linnadevahelises liikumises ühistranspordi kasutaja. On hea koosolekule või kohtumisele jõuda turvaliselt, hästi ettevalmistunult ja puhanult. Rongis on istumis- ja käimisruumi, võimalus sülearvutiga tööd teha, lugeda või magada.

Bussis on kitsam, kuid sealgi saab punktist A punkti B kulgedes puhata ja valgel ajal ka lugeda. Kuid kasutajasõbralik ühistransport hõlmab peale turvaliste ja mugavate busside-rongide ka muud infrastruktuuri, nagu linnade jaamahooned. Tartus pole jaamahoonetega kahjuks lood kiita.

Linnalegend räägib, et Tartu raudteejaama reisijatehoone ehituse eest vastutanud raudteeinsener Peter von Götte suutis jaamahoone ehituseks ette nähtud tellisekoormad ärastada, ehitades neist endale 1880ndatel aastatel Kassitoome veerele kauni villa (tänane Tartu Üliõpilasmaja).

Raudteejaama tollasele tüüpprojektile vastav teise klassi reisijatehoone ei jäänud siiski püstitamata, kuid see valmis Götte villast seitse aastat hiljem ning suuremalt jaolt odavamast puidust. Kuuldavasti läks osava ärimehe Götte vangerdus tsaaririigis kenasti läbi. Täna teeb raudteejaamaga tartlastele göttet ärimees Rein Kilk.

Ootesaal või restoran?

Mis eesmärgil ülepea raudteejaamadesse reisijatehooned rajatakse? Ma pole 1875. aastal valminud Tartu raudteejaama saamislugu põhjalikult uurinud ning pakun huupi, et ehk oli selle eesmärgiks korraldada piletimüüki ning pakkuda oote- ja puhkepaika rongile minejatele ja nende saatjatele.

Oli loomulik, et sedavõrd oluline avaliku funktsiooniga hoone püstitati väärikas ja uhke. Rõõmustan rongikasutajana kaunilt renoveeritud reisijatehoone üle, kuid olen äärmiselt nördinud, et reisijad tõrjutakse raudteejaama uhke keskuse kõrvale ehitatavasse väiksesse abihoonesse.

Uhked restoranid ja konverentsisaalid on raudteejaamas teretulnud, kuid raudteejaama ajalooline reisijatehoone peaks teenima siiski ka oma algset funktsiooni ehk avalikke huve.

Muidugi müts maha Kilgi ees – tal on jätkunud kannatust järgida oma objektidel muinsuskaitse keerukaid ja kalleid nõudeid ning tulemused on kaunid.

Meedias maalitakse Kilgist sageli pilti kui filantroobist, kes justkui maksaks mureliku arhitektuurihuvilisena kümneid miljoneid omast taskust peale, et mõni väärikas, kuid lagunema kippuv maja korda teha. Ärimehena ei tegele Kilk ilmselt siiski oma raha ahjuajamisega, vaid ajab kasumlikku äri, ettevõtlikku meest ei tohi initsiatiivikuse pärast süüdistada.

On kahju, et linn ei kasutanud oma ostueesõigust raudteejaama reisijatehoone suhtes ning ei saa täna seetõttu kompleksi kasutamise kohta efektiivselt tingimusi seada. Raudteejaama müünud Eesti Raudtee polnud seatud avalikke huve kaitsma ja nii on jaamahoone muundumas tavaliseks restoraniks.

Suurim R-kiosk

Raudteejaama peahoone sihtotstarbe muutumine, nagu moodsal ajal öeldakse, on minu meelest märk. Kahjuks väga negatiivne märk hoolimatust suhtumisest avalike huvide kaitsmisse. Paraku on raudteejaama saatus väga sarnane Tartu bussijaama saagaga ja võimaldab ehk mingit üldistust.

Mulle ei meeldinud, kui vana bussijaama ühe sissepääsuukse blokeeris 1990ndate aastate keskel bussijaama ehitatud kasiinonurk, kuid bussiootajatele jäi sellegipoolest piisavalt ootesaali pinda, et ka tipptunnil iga soovija lahedalt endale istekoha leidis.

Viie aasta eest avatud uue bussijaama väljanägemine on paras katastroof, aga see selleks. Kitsukeses majas oleks bussiootajail ilmselt siiski piisavalt iste- ja ooteruumi, kui piletimüügi kassadest üle jääv ruum oleks ootajate käsutuses.

Paraku on bussijaamas hiilivat pealetungi teinud pakivedu, lehemüügiputka, turismifirmad ja puhvet ootesaali niigi väikest pinda veelgi kärpinud. Mõni ime siis, et Tartu bussijaama tuntakse kui Eesti suurimat R-kioskit ja ootajad tunnevad end kui kilud karbis.

Linnapea küll väidab, et bussijaamas pole märgata suurt ruumikitsikust, kuid ilmselt pole ta sattunud seal tipptunnil bussi ootama.

Kaitseta avalik huvi

Emajõe ärikeskuse kvartali ehitustegevusega saab bussijaam teise korruse ja on räägitud bussijaama ruumikamaks muutumisest. Uurisin positiivse uudise peale arhiivis kahekorruselise bussijaama jooniseid.

Tundub, et esimesele korrusele ootepinda ei lisandu, samas on see ju kõige loogilisem koht bussi ootamiseks ning aknast on bussi saabumine kohe näha. Tõsi küll, ootepinda lisandub sujuvalt kaubanduskeskuseks üle minevale teisele korrusele.

On siiski tähelepanuväärne, et teise korruse ootesaali keskel laiub ringikujuline kohviku müügilett – mine tea, kas ilma sööki-jooki ostmata tohibki seal jalga puhata? Ühe linnalegendi kohaselt arendatakse kusagil mõtet tõrjuda kaubanduskeskuse juurest (vabandust, bussijaamast) välja linnalähibussid. Ma loodan siiralt, et see on pelgalt vandenõuteooria.

Selline avalikest huvidest möödavaatamine vaksali ja bussijaama näitel on märk, mis minu arvates kahjuks illustreerib üldisemat trendi.

Ma ei ole nõus arendaja Kilgi poolt linnavalitsusele ühel tseremoonial naljaga pooleks öeldud lausega «Meie teeme, teie ärge segage». Kes veel kui mitte linnavalitsus peaks seisma kompromissitult avalike huvide kaitsmise eest linnaruumis?

Ja avalik ruum peaks kuuluma linnale, selle saatus ei peaks sõltuma ärimeeste erahuvidest ja suvast.

Tagasi üles