Berk Vaher: just kultuur teeb Tartust linna

Berk Vaher Foto: Postimees.ee

Kultuuri ja ettevõtluse suhted on Tartus taas päevakorral – 82 kultuuritegija toel valmis linna loomemajandusstrateegia, 27. ja 28. märtsil on järjekordne temaatiline konverents, millele on juba aktiivselt registreerutud kõikjalt üle Eesti.

Miks suhestub suur osa Tartu loomeinimestest nii elavalt teemaga, mis teisele osale tundub kahtlane, kui mitte vastumeelne?

Ratsa rikkaks vaevalt keegi loodab saada ja lävimises võimudega tekitab aktiivne mõttetegevus pigem pingeid. Ju on ajendiks ikka arusaamine, et Tartut kui mereta linna hoiab tegelikus linnastaatuses vaid põnev ja mitmekülgne kultuurielu.

Kas Tartu on Euroopas praegu tõmbekeskus või provintsialevik? Kui tähtis on kultuur praeguse kohaliku ja riikliku võimu jaoks? Valusad küsimused. Ent küsigem parem, kui paljud linlased tahavad, et Tartu oleks Euroopas ja maailmas tuntud-teatud kultuurikeskus. See ongi ka loomemajanduslike strateegiate ja konverentside peamine lähtepunkt.

Ent kuidas Tartust ülemaailmselt mõjukat linna kujundada? Kas Tartu peaks rahvusvahelise tuntuse nimel mõnd kultuurivaldkonda esmajärjekorras toetama? Ja kui, siis mille alusel? Kas aidata võimalustelt nõrgemaid alasid järele või panustada juba tugevatele?

Loojad koolidesse

Näiteks on Tartus üha enam andekaid filmitegijaid, kes väärivad paremat tehnilist baasi ja tehtu vahendamist maailma.

Teiselt poolt on raske kujundada kiiresti linna esindusalaks valdkonda, millel puudub oma kohalik tipptasemel õppeasutus ja võimalus laialdaseks kohapealseks tööhõiveks – nagu on olemas muusikutel.

Samas jällegi – ühegi valdkonna tegijaid ei ole Tartus ülearu palju, kuid andekad paistavad seda enam silma. Kui linn paari valdkonna toetamisele keskendub, võivad teiste esindajad hõlpsasti parematele jahimaadele minna ja mahajäetud linnast mitte kõige paremini rääkida.

Nii jõudsimegi strateegiat koostades arusaamani, et ühtki kunstiliiki ei pruugiks eelisseisundisse tõsta – esmajärgus on vaja keskenduda kõiki puudutavatele teemadele.

Taas tuli jutuks kultuuritegijate ja koolide läbikäimine. Mõnel alal koostöö juba edeneb (kirjanike ja kunstnike esinemised koolides, teatri noorteprogrammid), kuid ühtset süsteemi loomingu ja loomemeetodite viimiseks kasvava kultuurikogejani pole. Seda linnas, kus kultuuri- ja haridusosakond on sama abilinnapea alluvuses!

Ka loojad ja ettevõtjad peaksid tihedamalt lävima – ja see ei tähenda vaid ärikoolitust boheemidele. Ka ettevõtjad vajavad harimist tänapäeva kultuuri suundumustest, kui nad tahavad ses vallas äri ajada või maailma erudeeritumate tippjuhtide tasemel olla.

Loomemajanduse strateegia arutelul ettevõtjaid praktiliselt polnudki, kuigi paljud olid kutsutud. Mine võta kinni, kas tundus teema liiga kerge või hoopiski liiga raske...

Vestlusainet ju jagus. Me kõik tahame, et ajud linna jääksid – et Tartu suudaks andekamaid ja töökamaid tudengeid endale hoida ja kujundada neist kodanikud, kes tajuvad ja edendavad linna terviklikult.

Mis kutsub siia jääma?

Mis motiveerib kunstides andekaid noori Tartusse jääma? Võimalused linnaruumis kaasa rääkida, oma loomingut publikuni viia, ka eksperimendivabadus.

On vaja tugevat loojatahet ja armastust Tartu vastu, et siia jääda ka siis, kui linnakunstnik lükkab su avaliku kunstiprojekti tagasi pelga põhjendusega, et «see tekitaks liiga palju küsimusi» (oma kolleegi säärasele kogemusele viitab tänavakunstnik Edward von Lõngus ajakirja Cheese äsjailmunud numbris).

Kunst peabki tekitama küsimusi ja õnnelik on see linn, millel need tekitajad alles on.

Kas nende võimaluste loojaks olnuks seesugune inkubaator, millega viivitamise eest noomis linnavalitsust 13. märtsi Tartu Postimehes Vilja Kohler? Sellises inkubaatoris hakkasime siiski kahtlema juba strateegia töörühmas.

Kas inkubaator on oluline asjana iseeneses (teeme, sest teistel on) või linnale vajalike funktsioonide täitjana?

Kui oleme ühel nõul viimases ja tahame pakkuda loojatele paremaid töötingimusi (sealhulgas tööks vajalikku infot ja oskusteavet), siis nii kirjandusmaja, kõrgem kunstikool kui mitmed keskused juba tegutsevad selles suunas. Milleks luua omaette haldusorgan, kui on võimalik toetada juba toimivaid asutusi?

Mõistagi oleks vaja kõiki loojaid ja kultuurikeskusi sidustavat infopanka, millest leida koostööprojektides osalejaid, koolitajaid ja koolitatavaid. Oleks vaja nõustamist ja tuge euroraha taotlemisel.

Kuid neid funktsioone peaks linnas täitma ju kultuuriosakond. Kui sealsetel abivalmis, kuid alatasustatud ametnikel koguneb tööd liiga palju, võib ju mõned teised funktsioonid mujale delegeerida – ennekõike kultuuriprojektide rahastamise.

Praegune projektirahastamise süsteem, kus suuremad toetused määratakse kord aastas linnaeelarvega, on selgelt ebamõistlik ja töötab vastu linna mainesündmustele.

Taotlused järgmise aasta kohta tuleb esitada augustis (kui mitmed käesoleva aasta festivalid pole jõudnud veel toimudagi – aga on ilmne, et festivali toimumise järel on ka järgmise aasta projektsioon realistlikum) ning lõplik kinnitus rahastamise osas antakse uue aasta jaanuaris (mis aastahaku ettevõtmistele tuleb liiga hilja).

Mõttekam oleks viia kogu kultuuriprojektide rahastamine Tartu Kultuurkapitali alla ja muuta Eesti Kultuurkapitali eeskujul kvartaalseks, ehkki otsustusprotsess peaks olema kiirem kui suures kulkas.

Vaja on kultuurikatelt

Ka täiendavatele projektinõustajatele on arukas luua tööpinnad kultuuriosakonda. Vana veetorn väärib kindlasti kordategemist, kuid kas tõesti vaid paari lisaametniku jaoks ja loojatele tarviliku esinemispaiga arvelt?

Selles olime strateegiat analüüsides üsna ühel meelel, et Genialistide Klubi laadset hubast väikest saali on Tartul hädasti vaja, aga mitte ka nii väikest, nagu veetorni või selle kõrvale mahuks.

Tartu vajab saali ümber oma kultuurikatelt, just interdistsiplinaarse loomepraktika keskust, kus eri valdkondade loojad kohtuvad ning pakuvad nõu ja abi uutele tulijatele, kaasates neid kirjastamisse, näituste ja kontsertide korraldamisse jne.

Kultuurikatel pole ainult klubi ega kultuurimaja – see on vaimne lennujaam, värav Tartu ja maailma vahel. Selle rajamine eeldab aga ka usaldust linnavõimu suhtes. Kas see usaldus on praegu olemas – raske öelda. Ühelt poolt aitab linnavalitsus kaasa uute ruumide otsimisel kultuurikeskusele ja see teeb rõõmu.

Teiselt poolt esineb kultuuri abilinnapea Jüri Sasi meedias jätkuvalt avaldustega, mis seda usaldust kahjustavad. Ka märtsikuu Eesti Üliõpilaslehes nimetab ta Genialistide Klubi toetajate pöördumist lahmivaks: «Välja tuli vormis, et antagu ja tehtagu meile. See kiri on liiga sotsialistlik.»

Sotsialism on aga just see, kui valdkonna tippjuht saab partei armust hiigelpalka, aga ekspertide koostatud arengukavu ja strateegiaid tegelikult täide ei vii. Linnavalitsus peab end õigustama kodanike ees, mitte vastupidi.

Võimurite ülbus kultuuritegijate suhtes on kahjulik kogu linnale – eriti Tartu-sugusele, mis saab olla suur ja kuulus vaid vaimult. Kogu see müstiline ja kardetud loomemajandus tähendabki ju parimal juhul linna juhtimist nii, et loojate sõnal ja teol on ühiskonnas kaalu.