Malle Salupere: kui Erasmus tuleks Tartu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõbrapäeva Tartu Postimees avaldas 21 ideed linnaruumi monumentide, mälestustahvlite või skulptuuridega kaunistamiseks. Vaevalt võiks ühelegi neist vastu vaielda, aga täiendustele ja täpsustustele tasuks igatahes mõelda.
See, et mõni fanaatiliselt õigeusklik isamaalane võitleb näiteks Kaarel Irdi mälestuse jäädvustamise vastu, on pigem kurioosum. Tuleb ükskord mõista, et küüditamist ei organiseerinud ja nimekirju ei koostanud need, kes täideviijatest ametimeestega ühiskondlike tunnistajatena kaasa käsutati.
See episood ei kustuta Irdi teeneid Vanemuise kui N Liidu ainsa nn kombinaatteatri säilitamisel ja edendamisel, uue teatrihoone ehitamisel ja Glavliti (=tsensuuri) seisukohalt vägagi küsitavate «eksperimentaallavastuste» läbisurumisel.
Viljakas Karmin
Viimase 20 aastaga on Tartus ausambaid ning mälestustahvleid tekitatud ja kõrvaldatud. Tulemus tundub olevat fifty-fifty, eriti kui mõelda ka kadunud dekoratiivskulptuuridele.
Tartu õuekunstnikuks on kujunenud Mati Karmin, kelle äsja avatud seaskulptuur oli vähemalt kaheksas tema taies ülikoolilinnas.
1998 avati nooruse linnale hästi sobiv «Suudlevad tudengid», 1994 laulupidude monument Peetri kiriku vastas, 1997 Treffneri kuju Ülejõe pargis (selle iseendast toreda kuju asukoha määras kunagine Mauruse kooli uks, aga see on nii nähtamatu, et paljud igapäevased Kaarsilla ületajadki ei ole seda märganud), skulptuurigrupp «Kalev ja Linda» Pauluse kalmistu Vabadussõja monumendi alusel; 2001 Jaan Tõnisson Postimehe toimetuse ees; 2003 Wilhelm Ostwaldi bareljeefiga mälestustahvel ülikooli tiibhoonel.
Ülikooli 375. sünnipäeva tähistamise käigus 2007. aastal avati originaalitsev terastorudest skulptuur-purskkaev Tartu 20. sajandi kuulsaima teadlase, semiootik Juri Lotmani mälestuseks ülikooli raamatukogu esisel platsil.
Pilt tekib torude ja veejugade koosmõjus. Kliimas, kus isegi korras purskkaevud saavad töötada vähem kui pool aastat, on see lahendus vaevalt kõige õnnestunum. Keeruline elektroonika võib iga hetk alt vedada, nagu oleme juba kogenud Tubina juures. Lotmani juurest on seni puudu tutvustav tahvel, millel võiks olla ka autoar, millest torude väänamisel on lähtutud.
Karminit on nimetatud ka fallosemeistriks. Miks mitte tellida üks selline Geenivaramu juurde meditsiinilinnakusse? Aga kui nüüd vaataks ka teiste kunstnike poole?
Ärgem unustagem Taskut
Kolme aasta eest lummas mind ühe Tartu omanäolisima kunstniku Stanislav Netvolodovi (sündinud 1935) juubelinäitusel üleelusuuruses istuv «humanistide kuningas» Rotterdami Erasmus (kohrutus), keda kunstnik on kujutanud vastavalt Düreri grvüürile, kuid karikeeritult eriti pika nina ja veidi pilkliku ilmega, nagu oleks ta just saanud maha oma ühiskonnakriitilise «Narruse kiitusega» (1509, e.k 1967).
See skulptuur võiks leida koha Tasku kompleksis või Ahhaa juures. Tartu linnaruumi kummitab niigi (vaatamata haledavõitu ponnistustele olla originaalne) aktiivne sotsrealismi taastamine monumentaalkunstis ja non plus ultra viidud nõukogudeaegne «võitlus arhitektuuriliste liialdustega».
Neljakandilised või ümaraseinalised lamekatustega plekk-, klaas- ja paneelkastid ründavad aina räigemalt, ja rahakummardajad ei suuda mõista, miks keegi veel mingist ilust või kunstiväärtusest räägib. Ilu ei saa ju patta ega panka panna!
Pukin kapi taga
Aga, kui pangast rääkida, rahatoojaks ja tõmbenumbriks on ikka see, mis massist erineb või mingit ideed väljendab.
Erasmus (ikkagi Brüsseli naabrusest pärit!) oleks ka meie otsustajatele arusaadavam kui mingi Pukin, kelle (muide, väga õnnestunud) büsti sama kunstnik üheksa aasta eest Tartule kinkida tahtis ja kes nüüd, Pukini gümnaasiumi likvideerimise järel, peab seisma saalinurga asemel Slaavi lütseumi kantseleikapi taga.
Toona mäletatavasti küsis toonane rektor ja nüüdne kaitseminister: «Mis asja on Pukinil Tartusse?»
2009. aastal on luulegeeniuse 210. sünniaastapäev. Multikultuursuse edendamiseks võiks talle nüüd ikkagi koha leida. Pealegi on vahepeal selgitatud, kui tihedad tegelikult olid tema sidemed Tartuga, rääkimata Tallinna komandandiks olnud mustanahalisest vaarisast.
Vanameister Endel Tanilool leidub ikka veel intrigeerivaid ideid, nagu võis veenduda igaüks, kes külastas tema ateljeed Jakobi tänavas või näitust kunstnike maja allkorrusel, mis pakkus rohkem kui samaaegne ebaõnnestunud eksperiment Tartu «iseteenindava» kunstinäitusega.
Ma ei tea, kas vabadussamba üriil oli võimalus kaaluda tema ühtaegu leinavat ja elujaatavat vabadussamba mudelit, aga kujutan ette, et kui see oleks ristisamba asemel valitud Harjumäge kroonima, annetaks rahvas selle heaks rõõmuga. Aga äkki leiab sellele koha kunstniku kodulinn?
Samal teemal: Tartu monumendid, TPM, 14.02., 19.02.