Veterinaar-ja toiduameti projektijuht Enel Niin märkis Tartu Postimehele antud selgitustes, et rebaste ja kährikute marutaudivastane vaktsineerimine nende populatsioonile just halvasti ei mõju. Samas on drastiliselt vähenenud ka marutaudijuhtumite arv.

«Marutaud on ohtlik ja raske haigus, mis lõppeb alati surmaga,» selgitas Niin. Ning ka inimesed võivad sellesse haigusesse nakatuda.

Kuna rebased ja kährikud on peamised selle haiguse kandjad ja taud levib vaid haige looma süljega kokkupuutel, otsustatigi meetodi kasuks, mis võeti Šveitsis kasutusele juba 1975. aastal.

Üle Eesti heidetakse lennukilt alla 860 000 doosi nii, et söödapala asuks iga poole kilomeetri taga ja seda nii kevadel kui sügisel. Linnade kohal tõrjet ei tehta.

Vaktsineerimise kasuks otsustasid Eesti ametivõimud 2003. aastal, mil registreeriti kokku 814 marutaudijuhtumit. Neist haigusjuhtumitest 51 leiti koduloomadelt.

Esimene marutaudi vaktsiinide külvamine lennukilt leidis aset 2005. aastal. Juba esimesel korral vähenes marutaudijuhtumite arv kordades.

Viimastel aastatel on pilt Niine kinnitusel juba väga hea - kaks kuni kolm haigusjuhtumit aastas. Iseäralik on ka see, et kõik need juhtumid on avastatud kuni kolme kilomeetri kauguselt Vene piirist.

«Vene poole jaoks on ilmselt prioriteetsemaidki asju kui marutaudiga võitlemine,» leidis Niin. Sellest tulenevalt külvab ka Soome just Vene piiriäärsetesse metsadesse vaktsiini. Riik ise on aga püsinud marutaudivaba.

Milline on rebaste arvukus praegu, seda Niin öelda ei osanud. Tema sõnul loendati neid viimati enam kui 10 aastat tagasi.

Küll aga kontrollib veterinaar- ja toiduamet jahimeeste abil, kas loomad on vaktsiini söönud ning maksab surmatud rebaste ja kährikute proovide eest. Viimastel andmetel on söödapala nosimas käinud juba üheksa rebast kümnest.