Ilmar Part: millal saab jalgrattaga ohutult tööle ja kooli?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmar Part
Ilmar Part Foto: Postimees.ee

Tänavune Euroopa liikumisnädal (17.–23. september), mille tähistamises osaleb ka Tartu linnavalitsus, keskendub teemale inimsõbralikud tänavad. Nende all mõeldakse tänavaid, kus on kõikidel liiklejatel, kaasa arvatud jalakäijad ja jalgratturid, mugav ning turvaline liigelda.

Mugavus ja turvalisus tagab inimestele, eriti lastele, vanuritele ja vaegliiklejatele, liikumisvabaduse tänavatel ja on üks linnakeskkonna kvaliteedi alustalasid. Linna, kus on kõikidel hea, rajavad inimesed oma kodud ning ei põgene esimesel võimalusel linnaserva magalatesse.

Kus on tagatud tervislikud ja keskkonnasäästlikud liikumisviisid, ei pea varjuma isikliku sõiduauto kaitsvasse kesta ega tossutavates ummikutes aega surnuks lööma.

Esimene töövili

Seega ei ole üllatus, et pea kõikides Euroopa linnades on mõistetud jalgrattaliikluse arendamise vajalikkust ja kasulikkust. Ei ole erand Tartugi. Värske transpordiuuringu kohaselt teevad tartlased 5 protsenti oma käikudest jalgrattaga. Arvestades praegu Tartus puuduvat terviklikku jalgrattateede võrku ja suhteliselt ebaturvalist liikluskeskkonda, võib seda pidada heaks tulemuseks.

Riikides, kus on juba aastaid jalgrattateid arendatud, kasutatakse jalgratast igapäevase liiklusvahendina märksa enam – näiteks Soomes Oulus tehakse 26% ja Taani pealinnas Kopenhaagenis 22% käikudest jalgrattaga.

Uut tuult Tartu jalgrattaliikluse arendamisse puhus 2005. aastal linnavalitsuse otsus moodustada jalgrattaliikluse töörühm, kuhu peale linnaametnike kuuluvad ka vabatahtlikud ühendusest Jalgrattalinn Tartu.

Töörühma esimene töövili on Hendrikson ja Ko poolt 2006. aastal linnale koostatud Tartu jalgrattaliikluse arenguskeem http://www.visittartu.com/35992.

Selle tööga astuti mitu sammu kaugemale Tartu varasematest jalgrattateede kavadest, sest välja on pakutud juba konkreetselt, milliseid kergliiklusteid, jalgrattaradu või rahustatud jalgrattamarsruute on Tartu jalgrattateede põhi- ja jaotusvõrgu tarbeks vaja ehitada, milline on erinevate teelõikude prioriteetsus ning nende ligikaudne maksumus.

Skeem jagab jalgrattateede võrgu ehitamise kolmeks rühmaks.

Esmaeelistusena nähakse peamiselt kõige olulisemaid jalgrattateede põhivõrgu ühendusi linnaosade ja linna keskuse vahel ja ka vajalikke lõike olemasolevate jalgrattateede ühendamiseks. See hõlmab umbes 45 kilomeetrit jalgrattaradu ja kergliiklusteid, mille väljaehitamise maksumus on suurusjärgus 100 miljonit krooni.

Et sel jalgrattaliikluse arenguskeemil ei ole arengukava staatust, siis ei saa selle alusel ennustada tegelikku jalgrattateede ehitamise tempot.

Uudne märgistus

Praegu koostamisel olev tuleva aasta eelarve on esimene proovikivi, mis näitab, kas Tartu linnavalitsusel on ka tegelikult soov jalgrattaliiklust kiiresti arendada. See annab ka võimaluse prognoosida, kas jalgrattaliikluse arenguskeemi esimene prioriteet valmib viie või viiekümne aasta jooksul.

Peale selle, et uue skeemi järgimisel peaks olema tagatud olulisemate jalgrattateede võrgu osade ehitamine enne vähem olulisi lõike, on skeemil veel teinegi roll. Siiani ei ole olnud ühtset arusaama kergliiklusteede ja jalgrattaradade ehituse ja paiknemise põhimõtetest, uus skeem võimaldab aga hakata Tartus jalgrattateid ehitama ühtse loogika kohaselt.

Kõige enam puudutab see kõnniteedel paiknevate kergliiklusteede ristumisi kõrvaltänavatega või parkla sissesõitudega, mis on ka kõige ohtlikumad kohad jalgratturitele.

Kunagi paigaldati Tartus kergliiklustee lõpumärk enne iga ristumist pisimagi kõrvaltänava või hooviga – veel eelmisel aasta jooniti maha ülesõitu keelavad sebrad Narva maantee uuele kergliiklusteele –, nüüd võib Võru tänava vastse kergliiklustee pealt näha, milline on uus suund.

Jalgrattatee on katkematu ning on viidud valgete klotside (teekattemärgistus 948) ja punase värviga üle kõrvaltänavate.

Vähem sujuv lahendus ei olekski mõeldav, kui tõepoolest soovime, et jalgratturid seda teed kasutaksid.

Parema turvalisuse eesmärgil soovitavad jalgrattaliikluse arenguskeemi autorid veel, et ristumistel sõiduteega oleks jalgrattatee tõstetud kõrgemale, nii et autod ületaksid rattateed üle künnise. Loodetavasti näeme Tartus lähiaastatel ka selliseid, senistest veelgi turvalisemaid lahendusi.

Vaja poliitilist tahet

Tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde: arenguskeem annab nüüd linnavalitsusele piisavalt informatsiooni, et sihikindlalt kavandada jalgrattateede võrgu väljaehitamist. Vastus küsimusele millal? sõltub vaid poliitilisest tahtest ning väljenduks eelarve arvudes.

Jalgrattateede võrgu esimese prioriteedi maksumus (100 miljonit krooni) võib tunduda suur, aga kui jagada see näiteks viie aasta peale ja kõrvutada teiste käimasolevate ja planeeritud transpordi infrastruktuuri projektidega, siis on selge, et raha taha asi jääda ei tohiks.

Pealegi ei tohi unustada, et iga kroon, mille kulutame täna linnatänavate ohutuse ja inimeste liikumisvabaduse heaks, parandab elukeskkonda ja hoiab tulevikus kokku mitu krooni inimeste raviks ning autoteede ehituseks ja laiendamiseks kuluvat raha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles