Ühised huvid põimivad abielu tugevaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maret ja Martin Kutman
Maret ja Martin Kutman Foto: Margus Ansu

Reedel pidas linn meeles neid tartlastest abielupaare, kel tänavu möödub pulmapäevast tervelt pool sajandit. Kontserdile ja banketile Salemi kirikusse oli kutsutud tervelt 123 paari. Tartu Postimees käis külas kahel kuldpulmapaaril, Kõrgesaartel ja Kutmanitel.

------------------------------------------

Asta ja Ilmar Kõrgesaar

Laiskusest, muigab Ilmar Kõrgesaar, vastates küsimusele, miks ta on juba pool sajandit edukalt võõra võimu all elanud.

Ilmar tunnistab, et neil on ikka tülisid ka olnud, sest iga inimene tahab ju natukene iseseisvust, aga need ei ole kunagi väga suureks paisunud.

Asta räägib, et kui nemad, kaks keemiatudengit, Ilmar tulevasest naisest aasta vanemal kursusel, abielluda otsustasid, ei olnud registreerimiseks nädalavahetuse päevadel ühtegi vaba aega.

Nii juhtuski, et registreerimas käisid 24-aastane pruut

ja 25-aastane peig kahekesi

7. augustil, nädala sees, pidu peeti aga alles 11. kuupäeval.

«Toakaaslased natuke õrritasid, et ega seda asja salaja teha saa,» räägib viiekümne aasta tagune pruut. «Ma ütlesin, et no olgu, vaatame, kas saab või saa.»

Asta muigab seda meenutades kavalalt – toakaaslased jõudsid lilledega kohale alles siis, kui värske abielupaar juba õnnepaleest väljus.

Registreerimine oli Asta sõnul väga ametlik, paaripanemiskõnes loeti ette seadust ja selle paragrahve, mille alla abiellumine käis. Kõne lõpetas lause: «Nüüd ma palun teie abikaasalt 15 rubla riigilõivu.»

Õige pidu peeti aga Ilmari isakodus Kolga-Jaani lähedal Järtsaare külas. Külalisi oli üle saja ja pidu kestis suisa kolm päeva. Peiu ema arvamus oli, et noored peavad ka kirikust läbi käima ning peoks tuleb ikka kogu suguvõsa kokku võtta.

«Sellest suurest rahvahulgast ei tundnud mina suurt kedagi peale Ilmari pere ja meie kursusekaaslaste,» naerab Saaremaalt Pöidest pärit Asta, et oli oma pulmas nagu külalisesineja.

Kokku sai tulevane noorpaar porisel teel – tudengid sõitsid sügisel kolhoosi, üks buss jäi porisse kinni ja III kursus, kus õppis Ilmar, kolis üle Asta kursuse bussi. Nii saidki noored omavahel tuttavaks.

Alles hiljem selgus, et tegelikult olid nad kohtunud ka aastaid varem. Nimelt võeti tollase Kingissepa-nimelise Kuressaare gümnaasiumi 8. klassi õpilane Asta heade õpitulemuste eest spartakiaadile minejatega kaasa ekskursioonile Tallinna, kus lapsed ööbisid praeguses Westholmi gümnaasiumis.

Spartakiaadil osales ja samas koolimajas ööbis ka spordipoiss Ilmar.

«Oli selline komme, et viimasel ööl käiakse maja peal pulli tegemas,» selgitab Asta. Ja kui tüdruk öösel silmad lahti lõi, ümbritses tema võimla ukse juures paiknevat aset kolm kuju, kel valge riie ümber tõmmatud.

Aastate pärast selgus, et üks tookordsetest tembutajatest oli Asta tulevane.

Nii nägidki praegused kahe tütre vanemad ja kahe tütrepoja vanavanemad, Tartu Õlletehases peaõllemeistri ametit pidanud ja praegu õllemuuseumi juhatav Ilmar ning oma töise karjääri Tartu Ülikoolis vanemteadurina lõpetanud Asta teineteist esmakordselt öises koolivõimlas.

Maret ja Martin Kutman

Eesti-Gruusia 1949. aasta maavõistlusel pealtvaatajaks olnud Tartu neiule Maretile jäi silma Abhaasias Estonka külas sündinud Martin. «Käis mingi põks ja sellest ajast olemegi koos,» meenutab naine.

1952. aastal kolis Martin, kaheksakordne Gruusia ja hiljem ka mitmekordne Eesti meister teivashüppes, tõkkejooksus ning kolmikhüppes, Eestisse. 1957. aasta 20. märtsil 23-aastane Maret ja 29-aastane Martin abiellusid.

«Sellist abiellumist juhtub harva,» nendib Martin. «Hommikul algasid tunnid, kell kolm oli registreerimine, sain ühe oma sõbra tunnistajana kaasa, ja pärast läksime jälle tööle tagasi.» Ta on Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnaga olnud seotud 110 semestrit ja leiab, et ega muud varianti olegi kui olla seal viimse päevani.

Ja kuigi see Maretile eriti ei meeldi, et abikaasa veedab palju aega staadionil ja kodus üldse ei ole, ei kujuta Martin oma elu teisiti ette.

Pärast registreerimist käisid noored Mareti vanemate juures õhtusöögil. «Mina arvasin, et suur kaasavara tuleb kaasa, tellisin suure veomasina – kui siis pärast õhtusööki minema hakkasime, võttis tema oma väikese halli kohvri ja peegli ning ütles, et on nüüd valmis,» naerab Martin.

Maret meenutab, et kooselu alustati karmides tingimustes – Martinil oli botaanikaaias ülikooli töötajana korter, kus ei olnud kraani, vett ega WC-d, ent see-eest oli aknast suurepärane vaade.

«Pidin ämmaga hästi läbi saama, et ta lapsi hoiaks,» muigab Martin – pärast lapse sündi pikka puhkust ju ei antud ja nii oli Mareti vanemate abi vägagi teretulnud. Maretil ja Martinil on kolm poega, kel igaühel omakorda kaks last, kokku viis tüdrukut ja üks poiss.

Maret nendib, et abielu algus oli ka sellepärast raske, et Martin oli tegevsportlasena tihti kodust ära. Ükskord pakkis naine juba oma halli kohvritki. Abielupaar tõdeb siiski, et suuri tülisid pole neil olnud ja aastatega on kooselu ainult kaunimaks läinud.

48 aastat Tamme gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Maret jagab endiselt abikaasa huvi spordi vastu ja pole ise samuti sellega lõpparvet teinud. Ta käib hommikuti jooksmas, teeb 60 meetri jooksu ajaga endistele õpilastelegi ära ja enda sõnul enne järele ei jäta, kui veteranide võistlustelt medali saab.

Sügisel on plaanis minna Itaaliasse veteranide maailmameistrivõistlustele.

Martinil – veteranide maailmameistril – on selg kaks aastat jukerdanud ning ta on tõsiselt võtnud arsti hoiatust: kui veel teivast hüppad, murdub selg pooleks. Sellele vaatamata nendib Martin kolm korda üle õla sülitades, et neil on elus nii hästi läinud, et kõik arstid ja haiglad võiks nende poolest olemata olla.

Kuidas aga on võimalik 50 aastat hommikuti sama inimese kõrval ärgata ja ikka teineteise seltskonda nautida? «Vastastikune tõmme peab olema,» leiab Maret.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles