Tartu linnasüda kibeleb pilvedesse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Postimees.ee

Plasku ja jõudsalt täiskõrgusele lähenev Tigutorn on otsa lahti teinud, nüüd tuleb Tartusse pilvelõhkujaid – vabandust, kohasem oleks öelda: keskmisest kõrgemaid hooneid – üha juurde. Arendajad on hakkamist täis. Ja mitte ainult nemad.

FOTO: Postimees.ee

Anne kanali otsa Turu silla kõrvale 15-korruselise hotelli ja spaa ehitusloa taotlemiseks on dokumendipakk koos, kinnitas hotelliärimees Verni Loodmaa.

120 numbritoa akendest hakkab avanema suurepärane vaade Tartu kesklinnale või Anne kanalile.

Võrdluseks: Plaskul on korruseid 14 ning vaade katuselt või 13. korruse saunadest pole laita.

Veelgi avaramad perspektiivid avanevad kahtlemata Vilen Künnapu ja Ain Padriku kavandatud Tigutornist, kus korruseid saab 23 ja kõrgust maapinnast 87 meetrit. Linnaehituse juhi Alar Kroodo järgi on seda torni kutsutud ka Kroodo-toweriks.

Põhimõttel, kus on, sinna lisandub, on südalinna tulemas veel õige mitu kõrghoonet ning nende arendajate ambitsioonid ei jää alla Tigutorni tegijatele.

Atlantise kõrvale plaanivad ärimehed Urmas Past ja Juhan Kolk kaksiktornidega hoonekompleksi loomist, eskiisi on joonistanud Soome arhitekt Martin Schuurman. Jõepoolsesse 22-korruselisse torni on kavandatud hotell, selle kõrvale spaa; pargi poole 25-korruselise torni alumisse ossa parkimismaja, kõrgematele korrustele bürood ja korterid. Kokku umbes 75 meetrit torni. Praegune Atlantis saaks kolmanda korruse, kus on tuhandekohaline konverentsisaal.

Emajõe äärde on vaja elu juurde, põhjendas Past. Pealegi pole tema sõnutsi kuigi palju paiku, kust linnale avaneks häid vaateid. Atlantise restoran on selline ja kaksiktornid annavad lisa.

Ettevalmistusi on tehtud 2001. aastast saadik, detailplaneering pole siiski veel valmis ning Past ei jäta kasutamata võimalust sarjata bürokraatia aeglust.

Tartu arhitektuurimälestiste taastamisega missiooniinimese mainet kogunud ärimees Rein Kilk esitab argumendi, mille käivad välja veel mitmedki kõrghoonete teema asjus intervjueeritud: kui kaks kõrghoonet on olemas, on hilja hakata arutama, et kõrghooned ei sobi Tartusse, tõmbame need maha. «Järelikult tuleb vaadata, kuidas ja kui palju juurde ehitada passiks,» ütleb Kilk. «Ega pea ju kahega piirduma.»

Kilk on välja käinud idee, et sadamaalale avaturu kõrvale võiks kerkida 9-korruseline ja 25-korruseline torn...

Otsekui arendajate kajana esines Tartu linnaarhitekt Tiit Sild läinud nädala lehes seisukohaga, et üksikud kõrgemad hooned võiks Tartus rajada eeskätt Emajõe kallastele, et tihendada hoonestust ja tuua parkidesse rohkem elu. Eelnimetatud tornhoonetele lisaks sooviks linnaarhitekt kõrghoonet ka Meltsiveski Konsumi kõrvale.

Maastikuarhitekt Peep Moorast, kes Tinter-Projektis on tegemas Atlantise ala detailplaneeringut, ütleb, et kõrghooned võiksidki olla reas Emajõe ääres, et tähistada jõe kulgemist: «Üks viga on tehtud, teine ka ning kolmas on juba ära planeeeritud. Siis peab edasi minema.»

Ent Moorasti ideaalile astub vastu ärimees Mart Avarmaa aastaid kavandatud hotell, konverentsikeskus ja nüüd ka spaa Vanemuise teatrimaja kõrvale pargialale. Hemi Sakkovi visandatud eskiisil on hoonel 13 korrust.

Arvestades asukohta, mõjub hoone kahtlemata kõrgena.

Avarmaa osutab, et tegu on linnasüdame väga väärika krundiga, mis eeldab läbitöötatud lahendust. Muide, ta leiab ka, et kõrghooned siin-seal linnasiluetis annavad väärikuse. «Selle poolt ma ei ole, et hoiame madalat profiili. Tuleb teha! Teevad need, kes on võimelised tegema,» võtab ta kokku.

Hurraa, kõrgustesse! ei kõla aga mitte kõigi suust. Tartu linnaplaneerimise osakonna juhataja Urmas Ahven kutsub kõrghoonete teemal arutlema: kas, kuhu ja milliseid. Ta küsib ka, kas Plasku või Tigutorn mõjuvad häirivalt, ja vastab, et justkui pole viga midagi.

Tiit Sild arvab näiteks, et Atlantise kaksiktornid on matsakas monstrum, see pole heatasemeline arhitektuur ja üldse oleks seal ühest tornist küll. Kilgi tornide puhul osutab ta vajadusele teha sinna piirkonda uus autosild, sest liikluskoormus muutuks talumatuks. Kas turusilla asemele?

Ning avaturust praeguses tähenduses ei jää Kilgi tornide kerkides midagi alles, osutab Tartu planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku, aga «turg peaks jääma».

Arhitekt Roman Smuškini meelest peaks Tartu kesklinnas jõe kallastel üldse olema madalhoonestus, ent seda seisukohta kaitsta on hilja. Kui kõrgustesse pürgida, siis kesklinna miljöö muutmise asemel võiks citylikkust taga ajada pigem bussijaama ja katlamaja vahelisel alal. Igal juhul taunib ta ärimeeste võistlust selles, kes kõrgema torni püsti suudab panna.

Peep Moorast oli üks neist, kes isegi ei kahelnud, kas majanduslikust aspektist on Tartusse kõrghooneid vaja. Tema väitis, et see on puhas prestiiži küsimus: «20. korrusel müüakse 5-6 miljoniga neljatoalist korterit, aga sama raha eest võib osta ka 500-ruutmeetrise maja 8000-ruutmeetrisel kinnistul. Igaüks saab aru, kas ikka on mõtet.»

Eesti Arhitektuurimuuseumi direktriss Karin Hallas-Murula suhtub Tartu kõrghoonetesse kõhklevalt: Plasku on tavaline ja Tigutorn ei tundu tartulik. Ta rõhutab linnaarhitekti rolli avalikkuse huvide ja ärihuvide tasakaalustamisel ning hoopis sapiselt kirjeldab ta Tartu kõrghoonete funktsiooni: «Kes rikkad on, need peavad veelgi rikkamaks saama ja nende rikkus peab kaugele paistma ja imetletud saama – nii see meie ühiskonnas ju on.»

Arhitektide liidu esimees Ülar Mark ei näe kõrghoonetes iseenesest midagi halba, ent arvab, et need peaksid olema tehtud erakordselt delikaatselt ja heade projektidega. Kõige suuremad libastumisvõimalused on tema sõnul poliitikutel, kui antakse arendaja survel järele väikestes detailides, mis võivad hoone algset kontseptsiooni sootuks muuta. Nagu juhtus Tartu kaubamajja algselt kavandatud diagonaaltänava kadumisega.

Mark lisab, et kui eesmärk on kesklinna tihendada, võib seda saavutada ka madalamate majade ehitamisega.

Omaaegne Tartu linnaarhitekt Martti Preem on seisukohal, et mõni maamärk Tartusse sobiks, aga sobiva kõrguse määramisel tuleks lähtuda linna mastaabist.

«Kui ambitsioon on väga suur, siis väljast tulnuile, kultuur-Euroopast pärit inimestele, mõjub see natuke naeruväärsena,» ütles Preem. «Ärimehed peavad näitama, et neil on ambitsiooni, aga kas ka linn peab seda näitama? Ning mida see ambitsioon väljendab, kui ümberringi on küla ja selle keskel torn? On maitsekuse küsimus, kui väikses külas kui suuri maju ehitada.»

Preem tõstatas küsimuse, kas tartlased tahavad linna siluetis säilitada ajaloo hõngu, sest tigutorni rajamisega on Jaani kiriku kiiver naeruvääristatud. «Kas võime öelda, et aitab küll Emajõe Ateenast ehk klassitsistlikust linnast, kus on paar vihjet keskajale, ja teeme täiesti moodsa linna?» Muide, raekoja trepile või suudlevate tudengite juurde paistaksid Atlantise tornide tipud kenasti kätte.

Preem ei väljendanud eriti suurt usku kõrghoonete küsimuses ärgitatavasse diskussiooni, tuues näiteks Vabaduse silla ehitamise, kus «diskussioon ei viinud kuhugi, sest paaril inimesel oli vaja oma printsiip läbi suruda».

Linnapea Urmas Kruuse aga leiab, et Emajõe city arendamisel on jumet, kuid kõikidesse kohtadesse ei ole mõistlik kõrghooneid rajada. «Planeeringute käigus selgitatakse välja ühiskondlik kokkulepe ja arvamus,» lubab ta.

    Tagasi üles