Tiit Sild: Kuidas säilitada avarust tiheduses?

Tiit Sild

FOTO: Postimees.ee

Tartu tuntuimaid linnaarhitekte Arnold Matteus suutis omal ajal jätta Tartu kesklinna tühjaks, et takistada selle täisehitamist hruštšovkadega. Sõda andis meile võimaluse maitsta avaruse mõõtu, millest keegi naljalt enam loobuda ei taha.

Suhteliselt hõre kesklinn on andnud Tartule teatava vaimse potentsiaali, mida me ei tohiks mõtestamata jätta. Samuti arvan, et Tartu kesklinnas tuleks taastada esimese iseseisvusaja aegne tihedus. Aga kuidas säilitada avarust tiheduses?

Mõned linna funktsioonid on alati kõrgemaid mahte vajanud. Veetornid praktilistel kaalutlustel, kirikud vaimseil ja tuletõrjedepood voolikute kuivatamiseks. Arendajate (ja paljude vähemrahakate linnakodanike) iha kõrghoonete järele on piisav argument, miks võiks kõrgemat hoonestust Tartuski tõsiselt kaaluda.

Emajõe kallastele

Kas Tartusse sobivad kõrghooned või mitte, otsustati esmakordselt siis, kui siia ehitati Jaani kirik, ja teist korda 70ndate aastate lõpul, mil kerkis nõndanimetatud EPA torn.

Et kõrghoonete temaatika pole vaid viimase aja trend, näitab ka hiljaaegu arhivaari kaasabil minu kätte jõudnud Tartu linna keskosa detailplaneering 1970. aastast, mille autorite kollektiivis on sellised tuntud nimed nagu Mart Port ja Raul Kivi. See planeering nägi kesklinna kolme kõrghoonet.

Kõrghooneid kavandati ka uuselamurajoonidesse: näiteks näeb samuti 1970. aastail kehtestatud Anne I mikrorajooni detailplaneering Kalda tee äärde kahe 15-korruselise tornmaja ehitamise, millest üks üsna varsti ka kerkima hakkab.

Olen seda meelt, et Tartus sobivad kõrgema hoonestuse jaoks just Emajõe kaldad.

Nagu juba mainitud, valitses siin kunagi tihe linnakude. Praegu ääristavad jõge armsad, kuid suhteliselt elutud pargid, kus tartlane eriti aega veetma ei kipu, kohati näeb jõekallas välja üsna mahajäetud ja räämas tagahoovina. Ometi võiksid need olla kauneimad paigad linnas.

Et tuua elu ja inimesi Emajõe kallastele, tuleks seal välja ehitada kõnni- ja kergliiklusteed, mida toetaksid esinduslikud jõe poole avatud ehitised. Miks mitte kaunid kõrgemad hooned, mille alumised korrused sarnaselt endise Kaunase restoraniga oleksid rahvale avatud – üldkasutatavate funktsioonidega ärid ja vaateplatvormidega kohvikud.

Ühelt poolt saaks siis jõgi kui meie linna üks olulisimaid identiteedi loojaid vääriliselt tähistatud. Ja teisalt – üksikud kõrgemad ehitised ei sulge vaadet jõele, nagu teeb seda tihedam ja madalam hoonestus.

Loomulikult tuleb jõeäärsete kõrghoonete kavandamisel silmas pidada kesklinnas õhuvahetust tagavate tuulekoridoride säilitamist Emajõe ürgorus.

Uus city

Kui Tallinnas on kõrghooned koondunud enamikus kesklinna ühte piirkonda, siis Tartu võiks lähtuda oma kontseptsioonist, väärtustades Emajõe kaldapealseid kõrgemate linnaehituslike dominantidega.

Hajutatud, kuid jõge ümbritsevate parkide poolt kokku seotud kõrghooned ei tohi olla keskpärased tornmajad, vaid ümbrusega harmoonilises kooskõlas hooned, millest igaüks kujuneks omaette arhitektuurseks vaatamisväärsuseks.

Tartus kehtib kõrghoonete planeerimisele arhitektuurikonkursi nõue, mis loob eeldused vaid parimate lahenduste elluviimiseks. Emajõe kallaste pargid seovad erinevaid funktsioone sisaldava (korterid, bürood, spaad, ärid, kohvikud, vaba aja veetmise kohad) süsteemi tervikuks.

Emajõe-äärse ala tihedam väljaarendamine on kasulik ka liikluskorraldust silmas pidades: liikluskoormust ei suunata mõnda üksikusse punkti kesklinnas, vaid see saab hajutatud piki jõe kaldaid. Pealegi on Tartu just paraja suurusega linn, kus tuleks selgelt hakata eelistama jalakäija ja jalgratturi staatust.

Eeltoodud mõtteid toetab esimene pääsuke Pläsku. Sealset lähilinnaruumi ilmestab juba mitu kerkivat uusehitist, mida ka Tartu city'ks tituleeritakse. Seni äärelinna maastikuna mõjunud alale on tekkimas sootuks teine elurütm.

Uue city kerkimine nihutab linna keskuse uude kohta. Vanalinn muutub üha enam turistide pärusmaaks, elanikele selle funktsionaalsus järjest väheneb – toidupoode ja ametiasutusi pole, kui sageli siis on tartlasel asja kohvikusse või suveniiripoekesse!

Olgugi et kaubamaja ei avane linnaruumi tavaliste kesklinna poodide kombel, on ta siiski funktsiooni mõttes tervitatav nähtus, tuues kesklinna elu ja inimesi ning pakkudes vastukaalu äärelinna supermarketitele.

Kõrghoonete asukohad

Praegu paneb Tartus hoonete korruselisuse piirkonniti paika 2005. aasta sügisel kehtima hakanud üldplaneering, mis on kolme aasta jooksul läbi arutatud.

Üldplaneering määrab korruselisuse kesklinna kriitilisemates kohtades, mitmetes äärelinna kvartalites ja tööstuspiirkondades pole seda määratud, kõik sõltub konkreetsest planeeringust.

Nii on tulnud soove ja arvamusi, et ka linna väljasõidud võiksid olla kõrghoonetega markeeritud, mis tundub aktsepteeritav mõte. Linnaruum võiks olla mitmekesine, samas peaks seal valitsema tasakaal ja rütm.

Ambitsioonid on päris suured. Varasema taustal tundub, et arendajad on hulluks läinud: kust võetakse selline arenduspotentsiaal 100 000 elanikuga linnas? Meenub Tartu seni kõrgeima hoone Pläsku ehitus, mis jäi mitmeks aastaks ilmestama majanduslikku surutist.

Õnneks ei ehitata linna valmis ühe ega kümne aastaga. Arengut on huvitav jälgida ja linnakodanikel võiks olla selles rohkem võimalust kaasa rääkida.

Eesti kinnisvaraarendajate seas üha enam levivat kõrguseihalust silmas pidades oleks ehk mõttekas Tartuski mõtlema hakata kõrghoonete teemaplaneeringule, mis paneks paika kõrghoonete asukohad ning annaks arutelude käigus selgema pildi ka üldsuse soovidest.

Inimestega tänaval rääkides tundub, et kõrghoonete poolt ja vastu olijaid on umbes fifty-fifty. Ja seda, millist linna me tahame, peaks olema võimalus öelda kõigil tartlastel. Demokraatia võimalusi ja enamuse võimu arvestades.

Tagasi üles