Volli Kalm: Miks peaks mind ülikooli rektoriks valitama?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rektorivalimised pole olulised mitte ainult sellesse ametisse kandideerimiseks oma nõusoleku andnud inimestele, vaid see on ka avalike debattide aeg ülikooli arenguteede ja prioriteetide üle järgnevateks aastateks.
Ajaloos on olnud aegu, kus rektor on valitud kohale vaid aastaks, teinekord viieks, mõne on nimetanud ametisse isevalitseja ja mõned saanud rektoriks presidendi otsuse läbi. Tõsi, ka rektori roll ülikoolielu kujundajana ning tema ametiülesanded on aegade jooksul olnud väga erineva tähenduse ja mõjujõuga.
Maikuu lõpus valitakse eestikeelse Tartu Ülikooli 14. rektor, aga ta on alles viies, kes on demokraatlikult valitud ülikooli akadeemilise kogukonna esitatud kandidaatide hulgast.
Teadus- ja loomekeskus
Mina nõustusin kandideerima ülikooli rektoriks teadmises, et valituks osutununa võtan moraalse kohustuse ja vastutuse seista ülikooli kui terviku arengu ja hea käekäigu eest. Nõustusin arusaamises, et mul on laia toetajaskonna poolt omaksvõetud visioon ülikooli tulevikust ning kogemus ja oskused selle elluviimiseks.
Leian, et kõrvalseisjana kõige kritiseerimine on intellektuaalselt palju vähenõudlikum tegevus kui konstruktiivne osalus ülikooli arendamises. Ülikooli siseelu tundmise kõrvale on mul võimalus lisada kõrghariduse hindamise nõukogu ja teaduskompetentsi nõukogu liikmena ning Euroopa Liidu kõrgharidusalaste lepingute täitjana omandatud laiem vaade ning arusaam suundumustest rahvusvahelistuvas ülikoolihariduses.
Ülikooli ja kogu kõrghariduse ees seisavad suured võimalused ja väljakutsed. Kunagi varem pole meil olnud avanemas sellises mahus ressurssi ülikooli intellektuaalse kapitali ja infrastruktuuri arendamiseks.
Liialdamata võib väita, et kodumaise ja Euroopa Liidu struktuurifondide rahastamise toel on meil võimalus ehitada üles universitasele omaselt laia haardega konkurentsivõimeline teadusülikool. See võimaldab ülikoolil ja Tartu linnal kujuneda rahvusvaheliselt atraktiivseks teadus- ja loometöö keskuseks nii rahvusteadustes kui ka fokusseeritult arendatavates tipptehnoloogiates ning kõiges, mis teadusspektris nende vahele positsioneerub.
Inimene põhiväärtus
Olen oma visioonis ülikooli tulevikust ja rektori rollist selles rõhutanud valdkondi, millele tähelepanu pööramata pole ülikooli jätkuv strateegiline areng mõeldav: ülikooli suurima vara, siin töötavate ja õppivate inimeste väärtustamine; ülikooli kiire tõus konkurentsivõimeliseks ja tunnustatud teadusülikooliks, mis on eelduseks rahvusülikooli rolli täitmisele; ülikooli arenguks vajalike vahendite hankimine; heade akadeemiliste tavade ning väärtuste alalhoidmine; tihe koostöö üliõpilaskonnaga; õppetöö kvaliteedi tõstmine.
Ülikooli väärikas ajalugu tõstab meie enesehinnangut ning toetab identiteeti, kuid uut ajalugu loovad inimesed ja nende teod. Inimesed ootavad ülikoolilt soodsat loomekeskkonda, õhkkonda, milles peetakse au sees akadeemilisi väärtusi ja nõudlikkust, hinnatakse erinevaid akadeemilisi stiile, väärtustatakse arvamuste mitmekesisust.
Inimesed on ülikooli põhiline kapital, sest kõik, mida me siin teeme, on teinud inimesed ja inimestele. Ülikool kui akadeemiline riik käitub oma vabaduse piires akadeemiliste kodanike kehtestatud põhimõtete ja normide järgi.
Samas on selge, et tänapäeval on inimestele ülikoolis senisest oluliselt enam vaja avatust, alates füüsilisest juurdepääsust Tartule rahvusvaheliste lennuliinide ja Via Baltica raudtee kaudu kuni meie eneste mõtteviisi muutumiseni, et oleksime valmis rahvusülikooli tööle võtma akadeemilisi kodanikke näiteks Leedust, Türgist või Hiinast peaasi, et nad oleksid väljapaistvad oma alal.
Kvaliteet kõiges
Kvaliteet on oluline kõige selle saavutamisel, mida pean ülikoolile strateegiliselt oluliseks ülikool kui teadusülikool, rahvusülikool, haritlaskonna inkubaator.
Me kaotame konkurentsivõime igas valdkonnas, kui me ei suuda tagada kõigi oma põhitegevuste võimalikult kõrget taset. Seetõttu pean oluliseks, et ülikool teeks kõik selleks, et siin sooviksid õppima asuda parimaid üliõpilaskandidaadid.
Kui üliõpilane on aga kord vastu võetud ja siin hakkama saab, peab ülikool teda toetama, looma arengut võimaldavad õpi- ja olmetingimused ning seisma üliõpilaste huvide eest nii ülikooli sees ka kui suhetes ülikooliväliste institutsioonidega.
Ülikooli ülesanne on aktiivselt osaleda nii õppijaile kui õppejõududele soodsa haridus- ja teaduspoliitika kujundamisel Eestis.
Rektorivalimiste eel soovin, et asjaosalised võtaksid toimuvat kui ülikoolielu üht normaalset, perioodiliselt korduvat osa vabana eelarvamustest ja hetkehuvidest. Kasutagem seda aega targalt, arutamaks neid küsimusi, mis on ülikooli arengu ja tuleviku jaoks tähtsad, sest Universitas Tartuensis on Tartu ja kogu Eesti rikkus.