Tartu Postimees palus Tartu volikokku kandideerivatel erakondadel ja valimisliitudel põhjendada, miks peaks siinne valija just nende erakonna või liidu linnas võimule valima.
Oma kandidaadid on esitanud Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond, Rahvaliit, Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja erakond Eestimaa Rohelised ning neli valimisliitu. Osaleb ka üks üksikkandidaat.
Heljo Pikhof
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tartu piirkonna esimees
Praegune aeg ei ole lubaduste pidu ja pillerkaar, tähti taevast ei tohiks valijale tõotada ükski ausapoolne poliitik ega erakond. Linna tulubaas on majanduslanguse, töötuse ja riigipoolsete lõigete tõttu kahanemas, kohustuste hulk aga kasvamas; loota ei saa ka laenurahale, sest varasemate aastate laenud-kohustused ripuvad veskikivina tulevaste eelarvete küljes.
Seega nõuab aeg otsustajatelt-juhtidelt ülimat oskust hinnata, säästa ja jagada linna jõuvarusid, oskust eristada tähtsat vähem tähtsast.
Mis saaks aga olla veel tähtsam kui inimene! Kas või üheainsa elusa hinge toetamine-jaluleaitamine kaalub üles järjekordse Eiffeli torni kohalikud kavad või muud pompoossed ponnistused. Ja neid tartlasi, kes eluga toimetulekuks linna abi vajavad, saab aina rohkem.
Iga aeg, praegune aga iseäranis, vajab ligimese märkamist, hoolivust, suuremat solidaarsust ehk sotsiaaldemokraatlikke väärtusi.
Sotsid on avalikkuse ette toonud oma potentsiaalse linnavõimu-meeskonna ja valmis võtma vastutust. Iga tartlase eest, mitte üksnes kitsa kildkonna äriedu eest, nagu senimaani pahatihti olnud.
Ka pikemas plaanis teevad eeskätt inimesest lähtuvad valikud ainult head: linn areneb jõudsamalt siis, kui uue tõusu ajaks ei ole meie kaotused liiga suured, kui mahajääjaid ei pea liiga kaua järele ootama.
Tulevikust ehk siis meie lastest mõne sõnaga räägingi. Lapsi ei tohi me ühelgi juhul haavata, sest nemad veel ise enda eest seista ei saa. Ent peresid, kus ema ja/või ka isa on kaotanud töö, ei ole põrmugi vähe. Ega last anna seniks kaane alla panna, kuni uus amet leitud, eks ole.
Peale leiva ja rõiva vajab väikelaps hoidmist, hoolt ja arendamist mängukaaslaste seltsis; koolieelik lasteaia alushariduse tugevat põhja; puupaljagi pere koolilaps peab saama kuidagi kodust kooli ja tagasi.
Kui inimesehakatise spordi- või mis tahes harrastus kui noaga läbi lõigata, võib kaotsi minna mõni uus Kanter või Kivirähk, isiksuse kõigekülgsest arengust rääkimata.
Lapsi koormavad täiskasvanute mured nagunii, linn saab aga hädapärasega aidata. Just sel otstarbel tahame luua hariduse sihtkapitali, rahastada lasteaiakohti, bussisõitu, huvikoolivõimalust kitsikusse sattunud perede lastele.
Et riigi abi lastele on meil pigem sünnipuhune, lõppedes enamjaolt koos vanemahüvitisega, peab linn omalt poolt toetama igas vanuses lapsi. Nimetaksin vaid paari põgusat võimalust: 1000-kroonine aabitsatoetus koolitee künnisel, 500 krooni toetust õppeaasta algul põhikooli õpilasele ning prii koolilõuna ka gümnaasiuminoorele.
Linnakeskkonna kallal on võetud küll valimiste eel, küll järel, lubadusigi puistatud. Ehkki kulukad, ei ole reformierakondlaste suunatud ettevõtmised valupunkte tasandanud, pigem juurde toonud.
Äri-, aga mitte linlase huvid on olulised asutused pillutanud laiali mööda linna: kodakondsus- ja migratsiooniamet asub Liiva tänavas, maksuameti kontor taga Annelinnas, pensioniamet Põllu tänavas jne.
Kodu, kool, tööpaik, kaubandus- ja teenindusasutused asuvad linna servast serva ja nende vahet sõelumine röövib aega ja sööb närve. Seda enam, et tänavad on autodest umbes ja ühistranspordiskeem korrastamata, bussid tulevad peatusse ikka karjakaupa, mispeale tuleb neid pikka aega oodata – püüa sa sedasi ühelt teisele ümber istuda. Linnaliiklusega ei ole rahul ei bussisõitja, autojuht, jalgrattur ega jalakäija.
Tooksin näiteks, ütleme, Ropka linnaosas elava lastega pere. Viieaastasel peretütrel on lasteaiakoht Veerikul, kolmeaastasel pojal Annelinnas, ema, kes lapsed hommikul aeda ja õhtul koju toimetab (bussiga!), töötab kesklinnas.
Kujutage nüüd ette tema igapäevast kannatusterada: unised lapsed enne kukke ja koitu maast lahti, et siis suure vigursõidu peale ja patuga pooleks kella üheksaks tööle jõuda!
Meie üks prioriteete ongi bussiliikluse läbimõeldud korraldus, skeem, mis suuresti vähendaks vajadust kasutada argitoiminguteks autot. Lühikeste teede linnas on riigi- ja linnaasutused koondatud kas kesklinna või neisse piirkondadesse, kuhu bussiga pääseb kiiresti ja mugavalt.
Ja mis lastehoidu puutub, siis tahame hoolt kanda selle eest, et lasteaiarühmi tuleks juurde, uus lasteaed Ihastesse, teine kesklinna, ning et ühe pere lapsed saaksid käia ikka ühes aias.
Mõnelegi võib tunduda, et mis valimisjutt see nüüd – liiga argine teine. Elu aga tahab elamist, päev päeva järel, ja sotsiaaldemokraadid lähtuvadki tervest mõistusest, sotsiaalsest õiglusest, inimesest.