Juhtkiri: kes näitab tunnelis valgust?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu vaksal.
Tartu vaksal. Foto: Sille Annuk / Postimees

Eelmise nädala juhtkirjas tunnustas Tartu Postimees majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi kindlameelset lubadust käivitada reisirongiliiklus Tartu-Valga liinil 2010. aasta alguses. Täna peame aga reisijateveo teema, küll teise kandi pealt, taas üles võtma.


Jutt tuleb muidugi Tartu vanast jaamahoonest, mille kauni puitfassaadi taga pole veel mingisugust sisu ja millest on küpsenud mahlane tüliõun. Või ka proovikivi nii riigi kui ka linna võimekuse testimiseks.



Teatavasti vajab reisijatevedu peale rongide muudki, näiteks kohta, kus rongi oodata, lisaks tänapäevase infrastruktuuri juurde kuuluvat elementaarset mugavust. Eesti suuruselt teises linnas Tartus midagi sellist ei ole. Kelle mure see peaks olema?



Tavamõistus ütleb, et eks ikka selle, kes veoteenust osutab ja selle pealt teenida tahab – niisiis Edelaraudtee, kellele riik lepingu kohaselt ka dotatsiooni maksab. Paraku on selge, et Edelaraudtee omanikke siinne reisija kuigivõrd ei huvita, temale on tarvis vaid perrooni, kust inimene rongile pääseb.



Teiseks tuleb vaadata majandusministeeriumi poole, kelle vastutada on reisijateveo toimimine riigis ning sinna peaks kuuluma ka normaalne rongi ootamise võimalus.



Linnapea Urmas Kruuse väitel on mitu aastat peetud selleteemalist kirjavahetust nii ministeeriumi kui Eesti Raudtee ja Edelaraudteega, aga nagu tänini näeme, tulutult. Pisut irooniliselt võiks siin küll märkida, et millal enne on pelgalt kirjavahetusega suuri probleeme lahendatud.



Nüüd aga jõuame oleksite juurde: kui Eesti Raudtee poleks müünud vaksalihoonet Rein Kilgile, vaid linn ise oleks selle ära ostnud, oleks ära jäänud üks kõigile ääretult tülikas sasipundar sündimata. Ent oleksid on teadagi vaid tagantjäreletarkus.



Kui sai teatavaks, et reisijad Kilgi vaksaliga seotud äriplaani ei sobi, kohustas linn teda rajama eraldi ootepaviljoni, mida nüüd suvel viimaks hakatigi ehitama. Paar nädalat tagasi katsid aga ehitajad valminud vundamendi liivaga ja lahkusid. Sündmused olid jõudnud uude dramaatilisse faasi: Edelaraudtee keeldus paviljoni Kilgilt rentimast.



Edelaraudtee esindaja sõnul olevat nemad seisukohal, et Tartus peab saama rongi oodata ajaloolises jaamahoones. Sama arvab vist enamik tartlasi ja teisi eestimaalasi, kes senist olukorda on pidanud häbiplekiks – linna kuuel.



Tõepoolest, jaama saabunu ei tea midagi omanikest või omandisuhetest, tema vaid näeb ja tunneb, et Tartus pole asjad korras, linn inimestest ei hooli.



Järelikult peab Tartu linnavalitsus ikkagi ohjad enda kätte võtma ja lahenduse leidma, sealhulgas kaaluma õnnetu hoone linnale ostmist, mida linnapea enam ei välista.



Sõltub seegi meie linnavalitsuse söakusest, kuidas sundida majandusministeeriumi ja Edelaraudteed oma panust siinse raudteesaaga lõpetamisse lisama. Eelmise nädala avalduste põhjal näib Kruuse olevat tahtmist täis – loodame väga, et see ei osutu vaid valimiseelseks puhanguks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles