Malle Salupere: 225 000 kadunud hinge Eestimaal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Malle Salupere
Malle Salupere Foto: Postimees.ee

Tartu Tähe kavaleri, kunstiprofessor Aino Järvesoo surmast 93. eluaastal möödus 2. veebruaril neli aastat. See tarmukas daam kulutas oma viimased Eestis ja Tartus veedetud aastad ning arvestatava varanduse sõna otseses mõttes võitlusele eesti «rahvuse ja kultuuri säili(ta)mise eest läbi aegade», nagu sedastab meie põhiseaduse preambul.

Ta sai oma lendlehtedele ja pöördumistele rahvalt üle 200 000 toetusallkirja.

Aino Järvesoo tuntuim loosung oli «Igale lapsele 1000 krooni kuus», aga selle taga polnud mitte rahajagamise ega pelgalt iibe suurendamise idee, vaid sügav mure eesti rahva edasikestmise pärast, mis terves laias maailmas ei huvita mitte kedagi peale eestlaste endi ja mida on võimelised lahendama samuti ainult eestlased ise.

Kurtidele kõrvadele

Aino Järvesoo püüdis aastaid poliitikutele selgeks teha, et sündimuse suurendamise kõrval on esmatähtis kõigile olemasolevatele lastele inimväärse elu võimaldamine. Ta lõi isiklikke sidemeid demograafide, poliitikute, valitsusliikmetega – ja põrkas igal pool vastu mõistmatuse müüri.

Nagu tõdes juba Koidula 1881. aastal, oli ja on Eestimaa juhtidele «tähtsaim nüüd tegu meil sääskede püüd», ja muidugi vastastikune ärapanemine. Ka eelmiste presidendivalimiste eel sai ta ainsa ja väga mõistva vastuse oma pöördumisele kandidaatide poole vaid Arnold Rüütlilt.

Vahetult enne surma ja eelmisi parlamendivalimisi valmistas ta ette suure avaliku pöördumise kõigi Eesti erakondade esimeeste poole, pälvimata adressaatidelt ühtki vastust.

Valimistevahelise nelja aasta jooksul on meie rahvastikukriis aina süvenenud.

Aino Järvesoo kirjutas: «Eesti demograafilist kriisi ei ole põhjustanud teised rahvad. See on täielikult meie endi tekitatud ja kriisist väljatulek on meie endi kohus... Ainult teie, härrad riigimehed, saate seda teha. Olge mehed! Peatage riigi ja rahva allakäik!»

Viimane eestlane

Praegu on Eesti rahvast 225 000 inimese võrra vähem kui 1991. aastal: 1. jaanuaril 2006. elas siin 1 344 684 inimest, neist eestlasi 923 000. Vähe lohutab meid see, et mitte-eestlaste negatiivne loomulik iive (-1904) ületas mullu eestlaste oma (-1062) ligi kaks korda ja on sama tendentsi näidanud kogu iseseisvusajal.

225 000 kadunud hinge – see pole sõjajärgne viiendiku rahvastiku kadu, millega me Lääne ees oma kannatusi garneerime. Neist 200 000st on enamik siin või seal alles. Kuulun ka ise 1949. aasta «kadude» hulka, aga meie kolm õde tulid tagasi, meil on seitse last ja kakskümmend lapselast. Iseseisvusaegne kadu on lõplik ega saa kunagi järglasi.

Aino Järvesoo nägi ette eesti rahvastiku vananemise ohte. Tema korraldatud demograafiafoorumil «Viimane eestlane» 2002. aasta oktoobris püüdis ta tagajärjetult teadvustada erakonnapoliitikutele vajadust suunata eelarve eelistused inimkapitalile (lapsed, haridus, tervishoid), sest muidu muutuvad kõik ülejäänud kulutused teatud aja pärast mõttetuks.

Eelarves eelistati sõjaliste kulutuste suurendamist

NATOsse pääsemise nimel, kuhu meid oleks võetud igal juhul...

Üks viimaseid Aino Järvesoo ideid oli kirjutada näidend, kuidas Eesti põliselanike kogukond on jäänud koosnema ainult vanadest naistest, kelle uued isandad on otsustanud asustada Hiiumaal loodud reservaati. Ta pidas isegi läbirääkimisi kirjanik Mihkel Tiksiga ja pani kirja mõned lõikavad dialoogid eidekeste meenutustest.

Sellise olukorrani me olemegi juba teel. On mõnitamine rääkida beebibuumist tuhande enamsünni puhul. Üle 65-aastaste arv on juba teist aastat tublisti ületamas alla15-aastaste arvu. Ja vastsündinuid on juba mitu aastat pea sama palju kui 85. rajajoone ületanuid.

Kui juba iga sajas täiskasvanu kannab HIV-nakkust ja suur osa neist on noored naised vanuses 15–29, siis on meie olukord võrreldav põhjamineva laevaga, kus süüdlaste ja vaenlaste otsimine enam ei päästa.

Aino Järvesoo tookordne sõnum on täiel määral tänagi kehtiv.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles